Olga Rumbachi soolataigna-piltide näitus « Kondase Keskus

Hetkel ülevalNäituste arhiivTulevased näitused 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Olga Rumbachi soolataigna-piltide näitus

Umbes 30 väikeseformaadilisel ruumilisel pildil võib näha ingleid, erinevates rahvariietes poisse ja tüdrukuid, unistavaid noorikuid, karjapoisse ning mitmeid teisi olustikulisi ja muinasjutulisi stseene.
Näituse on vahendanud Krimmis Krasnodarkas Aleksandrovka keskkoolis kaks aastat eesti keelt õpetanud Helle Aunap.
Lisaks on võimalik vaadata Aare Hindremäe fotonäitust Krimmi-eestlaste elu-olust tänapäeva Krasnodarka külas.

[nggallery id=62]

Olga Rumbach kirjutab Rumbachide suguvõsa ja kunstnikuks olemise kohta:
Rumbachide pere on olnud eestlastest Krimmi ümberasujate hulgas üks tuntumaid ja ka jõukamaid. Olen selles peres ju minia ja seepärast võin uhkusega nii öelda.

19. sajandi lõpu üles võetud fotol vaatavad meile vastu Hans ja Maria Rumbach ja nende kaheksa last, kuus nendest pojad. Kõige hilisemal fotol on Hansu poeg Mihkel Rumbach naise ja nelja pojaga, kõik tugevad ja esinduslikud. Hansul sündis poeg Mihkel (ja veel poegi ja tütreid), Mihklil sündis Bernhard ja veel kolm poega ning tütar, Bernhard abiellus Leonida Andersoniga ja neil sündisid Valter, Renata, Oskar, Rosilda ja Anatoli.

Kõik pere viis last sündisid Novoestonia küla vanemas osas oma isamajas. Pesamuna, kogu pere lemmik Anatoli, on minu abikaasa. Ääretult hea ja omakasupüüdmatu inimene, ta on valmis aitama nii omasid kui ka täiesti võõraid, mis sest, et on hilja, mis sest, et ta on väsinud.

Ma sündisin 1958. aastal Siberis ja pole Rumbachide perega seotud veresidemete kaudu. Nii mulle kui Anatolile oli meie abielu teine, seega olid lapsed kummalgi meie kohtumise ajaks juba sündinud. Aga võin uhkusega lisada, et meie ühist perekonnanime – Rumbach – nägid pereliikmed trükitud kujul varem, seoses sellega, et töötasin mõnda aega pärast abiellumist ajalehekorrespondendina. Pärast ajalehe juurest lahkumist hakkasin tegema soolataignast kujusid ja pilte.

Küllap on igale inimesele ellu kaasa antud oma anded ja võimed, me ainult ei oska neid igapäevarutus ja -saginas avastada ning arendada. Kui ma ajalehetöölt religioossetel ja ka üldinimlikel põhjustel ära tulin, avastasin end olevat iseendaga väljaspool suurt tormamist ja ruttu, ligi aasta vaevlesin näilises tühjuses, otsides elus uut sihti ja leidsin selle Jumala abiga. Õppisin end väljendama kujukesi voolides. Mu oskused ei ole väga suured, olen ju iseõppija, aga olen suutnud oma töödega tekitada huvi ka teistes. Isegi Anatoli õde Renata, kes töötas pikka aega sõjaväes radistina ja sooritas suurel hulgal langevarjuhüppeid, segab huviga tainast. Renata istub tundide kaupa ning voolib kujusid ja ehk aitab see tegevus tal unustada oma taevast ja kiirelt möödunud noorust. Anatoli valmistab mu kujukeste jaoks raamid, eksperimenteerib meeleldi raamide suuruse ja kujuga. Nii on meil koos palju kergem ja lihtsam taluda seda, mida nimetatakse eluks.

18.10.2006 – 05.11.2006