Soome kunstnik Kaija-Riitta Iivonen
Porvoo kunstnik Kaija-Riitta Iivonen (1942) õppis 1961-67 Helsingis rakenduskõrgkoolis graafikat ja skulptuuri. Näitustel on ta esinenud alates 1964. aastast.
Kaija-Riitta Iivoneni kahes ruumis eksponeeritud näitus koosneb omavahel nihestatud mõõtudega keraamilistest miniatuursetest skulptuuridest, autoritehnikas teostatud piltidest ja installatsioonidest.
Kindlaid sümboolseid süsteeme loova näituse dominandiks on umbes tuhat värvitud savifiguuri ja -eset. Võrdlus Ellinor Piipuu 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate algul valminud glasuuritud šamottkujudega ei näi kunstlikult otsitud, sest teatud stiililisele sarnasusele ja humoorikale lähenemisele lisandub fakt, et Kaija-Riitta Iivonen oli üks esimesi keraamiliste skulptuuride viljelejaid Soomes.
Esimeses ruumis - "Märkuseid ja tähelepanekuid" on üldist tarkust kehastava kuldse kuke kõrval kesksel kohal valged, üksikute värviliste detailidega paberreljeefpildid, millel kujutatakse trafaretset võõrandumise teemat. Päevast päeva ja aastast aastasse kulgevad inimesed halli, ühtlase massina linnatänavatel, võõrandumisele vastanduv inimlikkuse mõõde väljendub eredates, massist eralduvates detailides (lendu lastud hõik, punased kingad, paabulinnusulega kübar, lapse mõte muinasjutukarust ja -rebasest, truu koer). Märkamatute pisiasjade kogum on pugenud inimese sisse ja võib ta ühel hetkel paljastada.

Urbaniseerumise teema jätkub ka teises, “Unenägude” ruumis. Unenägusid on realistlikke ja ebareaalseid, ruumis valitsev dualism on ilmne – paradiis ja põrgu, sõda ja rahu, headus ja kurjus, urbaniseerumine ja puutumatu loodus, mütoloogia ja tänapäev.

Heatahtlikult meie ja iseenda üle naerdes, on tal siiski õnnestunud luua suletud süsteeme, mille mitte vääriti mõistmiseks on kunstnik pillanud mõne selgitava lause. Eriti Iraagi sõja valguses, kipume sõdalasi ja islami palvetaja poosis inimrivisid üheselt tõlgendama, kunstniku jaoks on need sajandeid sõdivad sõjamehed ja kummargil, pimesi moevoolusid järgivad inimesed.

Inimeste eesmärgid on lihtsad, ühed püüdlevad materiaalsete, teised vaimsete väärtuste poole, ja nagu ikka, leidub ka kahtlejaid. Lõppeks, põrmuks saamine seob jälle. Sõjad on ajaloo jooksul inimkonda pidevalt häirinud, inimeste elusid seganud, saatusi sassi ajanud. Sõdalaste ja inimeste keskel kõrgub sõdimist innustav Trooja hobune, olgu tegemist näljahäda, terroriakti, loodusõnnetuse või ilmateatega, jälgivad inimesed uudiseid ühesuguse ükskõiksuse ja õlakehitusega. Inimese hinge kisub ühelt poolt ingel ja teisalt kurat ning seda lõputuna näivat sebimist ja võitlust jälgivad tühjadel toolidel jumalad ning pühad vaimud.
Kunstnik ei kõiguta ega riiva käibivaid mõttemalle, tema realism on veretu ja tema kunst sündinud õnnelikul hetkel.

07.05.2003 - 25.05.2003
Mari Vallikivi >