NaivismistLoojad

Naivism on nähtus, mis tõsteti kunstivoolu seisusse tänu segastele aegadele 19. sajandi II poole ja 20. sajandi alguse kunstisituatsioonis.

Prantsusmaal vastandus naivism kunstivooluna teadlikult klassitsistlik-akadeemilisusele. Nagu teada, soosis see ajajärk kunstiinstitutsioonidest eraldiseisvate kunstiilmingute levikut, kultuurist rikkumatute juurest (traditsioonilistes kultuurides) loodeti leida tõelist loovust, mida püüti kogemusena rakendada modernistlikus kultuuris.

Kui vaadelda erinevate rahvaste kunsti, siis võib väita, et naivismisarnane nähtus on maailmas eksisteerinud pikka aega. Samas on etniline kunst valdavalt anonüümne, sajandite vältel välja kujunenud, kuid naivism on isikuline ja tekkinud teistsuguses taustsüsteemis.

Õige termini otsimisega on tegeldud praktiliselt kunstivoolu tekkimisest peale. 1928. aastal toimus Pariisis kunstikriitiku ja kollektsionääri Wilhelm Uhde poolt avastatud Prantsuse naivistide – Vivin, Bauchant, Bombois, Séraphine – näitus pealkirjaga „Les Pentres du cour sacré“ (“Puhta hinge maalijad”). Puhta hinge ehk süütu kunst on poeetilis-sentimentaalse varjundiga ja eriti tänapäeval on väga raske leida tõeliselt süütuid maailmanägijaid, keda ümbritsev kultuur eriti mõjutada pole suutnud. 1937. aastal toimus taas Pariisis naivistide näitus „Les Maïtres populaires de la réalité“ („Rahva Reaalsuse meistrid“), mille pealkiri vihjas sellele, et kunstnikud rakendasid teemakäsitlusel realismi. Mõiste „pühapäevamaalijad“ (seitse pühapäeva nädalas) viitab sellele, et loojad ei tee enam palgatööd ning ei näe kunstis pelgalt hobilist tegevust. Saksakeelses maailmas kasutatakse terminit Laienmaler.
Osa kunstivoolu esindajaid pelgavad naivisti nimetust, kuna peavad antud kategooriat millekski alaväärseks.

Naivismi klassikuid:
Tolliametnik Rousseau (le Douanier Rousseau, tegelikult Henri Rousseau, 1844-1910), Alfred Wallis (1855-1942), Grandma Moses (1860-1961), Louis Vivin (1861-1936), Niko Pirosmani (1862-1918), Séraphine de Senlis (tegelikult Séraphine Louis, 1864—1934), André Bauchant (tegelikult André Beauchamp, 1873—1958), Camille Bombois (1883—1970), Horace Pippin (1888-1946), Ivan Generalic (1914-1992).

Mari Vallikivi