Veera ja Lembit Sarapuu « Kondase Keskus

Hetkel ülevalNäituste arhiivTulevased näitused 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Veera ja Lembit Sarapuu

Kunstnikest ema ja poja, Veera ja Lembit Sarapuu kunstiloomingut ei näe üheskoos näitusel esimest korda ning nende maaliloomingu asetamine kõrvuti näitusesaalidesse pole juhuslik ega tingitud vaid sugulussidemeist. Kohati ühist keelt kõneleb ka nende portreelooming, millele siinne näitus peamiselt keskendunud on.

Lembit Sarapuud tunneb eesti kunstielu kui erandlikku maalijat, kelle mitmekihiline looming on kriitikuile pidevalt väljakutseid esitanud: küll on tema maale vaadeldud kui transavangardi soodsa mõju produkti, küll vararenessansi mõjutustega metafüüsilist isemaailma kuni tituleerimiseni professionaalseks naivismiks.

[nggallery id=70]

Lembit Sarapuu sündis 1. augustil 1930. aastal Tallinnas, kus möödus ka tema lapsepõlv kunstiga küllaltki tihedalt seotud perekonnas – isa Johannes Sarapuu oli ehitusmeister, onu Jaan Siirak rakenduskunstnik. Ka ema, Veera Sarapuu tegeles vabal ajal maalimise-joonistamisega. 1955. aastal, peale sõjakoolis õppimist asus Lembit Sarapuu kunsti õppima, lõpetades ERKI 1961. aastal. Kunstiellu astus ta intensiivsel uuenduste ajal, mil hakkas levima info muu maailma ja teistsuguste kunstivõimaluste kohta. Alustati uue vormi otsingutega ning võeti suund veidi vabamale kompositsioonile. Lembit Sarapuu maalide tänini veidi nihestatud proportsioonidega isemaailm, omapärane värvikäsitlus ning maalilise teostuse asjaarmastajalik lihtsus viisid ja viivad siiani mõtted naivistide loomingule. Ja võimalikke mõjutajaid ei tule kaugelt otsida. Kunstniku ema, Veera Sarapuu on vaatajaile tuttav eesti naivistide näitustelt, kuid tegu polnud tavalise pühapäevamaalijaga – looduse poolt andekas naine identifitseeris end kui kunstnikku ning püüdles pidevalt parema kunstihariduse poole, saades innustust eelkõige poja kunstiõpinguist.

Veera Sarapuu sündis 1896. aastal Sangaste kihelkonnas, õppis Valga Tütarlastegümnaasiumis ning sõitis kaheksateistkümneselt Peterburi, kus astus aastaks A. Stieglitzi kunsttööstuskooli ettevalmistuskursustele. Elatise teennimiseks töötas ta algul guvernandina, hiljem sai koha tsaari õuefotograafi Otsupi ateljeesse, kus õppis muuhulgas ka pildistama. 1920. aastal opteerus Veera Sarapuu Eestisse, abiellus ning asus tööle Jurichi fotoateljeesse retušeerijaks, hiljem oli koduperenaine. Kunstiga tegeles Veera Sarapuu vabal ajal, tehes söe- ja tušijoonistusi, akvarelle ning õlimaale. Süvenenumalt hakkas ta maalima siis, kui poeg kunstiinstituuti astus. Esimesi kordi sai Veera Sarapuu töid näha 1987. aastal Eesti Kunstimuuseumis avatud eesti naivistliku kunsti esimesel ülevaatenäitusel. Veera Sarapuu looming on väga eriilmeline – ta on maalinud nii romantilisi, heasoovliku ja südamliku tundetooniga kui ka tõsisema temaatikaga portreid ja figuurikompositsioone.

Mitmesugustes kunstikirjutistes on harjutud Veera ja Lembit Sarapuu kunsti vaatlema pigem poja taotluste laiendina emale, kuid tegelikult on tegu kahe eraldiseisva maailmaga. Nii ongi saalides kõrvuti Veera Sarapuu ilmekad-realistlikud, pisut retušeerijakogemusi reetvad ja kohati kogu inimlikku tunneteskaalat väljendada püüdvad ning Lembit Sarapuu kaunid, emotsioonilt lakoonilisemad, ent mängulisemad portreed-figuurikompositsioonid.

Kunstnike lähedus seisneb peamiselt hingelaadis, vahetus ja kontaktses suhtes oma kujutatavaga ja ka vormikäsitluses, kuigi esimese puhul on tegu pigem nö. oskamatusega, teise puhul taotlusega. Ema teatavat mõju oma loomingule on Lembit Sarapuu ka ise tunnistanud, ent sama palju kui nende loomingus on ühist, on seal ka erinevat – inimesed nende portreedel (nii vahetult kui kunstnikud neisse ka ei suhtu) on pärit erinevatest maailmadest. Kui Lembit Sarapuu portreteeritavad ootavad ja teavad, et neid vaadatakse, siis Veera Sarapuu kenad ja korralikud, laulupeole või puhkuselt sõduripõlve naasvad tegelased seda ei aima.

23.07.2004 – 12.09.2004
Kersti Mäestu