Kalli Kuhi trash art « Kondase Keskus

Hetkel ülevalNäituste arhiivTulevased näitused 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Kalli Kuhi trash art

uks_pisem

 

ikoon-pisem

26. märtsist 29. aprillini on Kondase keskuse teise korruse näitusesaalis avatud viljandlase Kalli Kuhi esimene isikunäitus “Trash ja püha ehk püha prügi”. (English below)

Kalli Kuhi juhatab näituse sisse järgmiste sõnadega:

“Näituse pealkiri sisaldab prügi selles mõttes, et inglise keel eestikeelses tekstis on ise juba prügine. Mis on elus püha ja mis on prügi? Püüan otsida neile küsimustele vastuseid või jätta otsi lahtiseks. Mida teha oma prügiga, mis vahel võib olla ka kallis ja püha? Kust jookseb piir? Kas kõik on nii nagu näib? Vahel seisan valiku ees ja keegi ei ütle vastuseid ette.”

Kalli Kuhi on sündinud Viljandis, sealkandis, kus kunagi asus ohvitseride kasiino ja kuhu peatselt kolib laste kunstikool. Tema esimene kokkupuude kunstiga oli seotud emapoolse sugulase Raivo Korstnikuga, kunstinstituudi õppejõu ja kunstnikuga, kes tegi temast pastellmaali. Kuhi mäletab, kui kaua tuli vaikselt istuda, et kunstnik joonistada saaks. Hiljem käis Tallinnas ka tema ateljees, kus oli palju värvilisest klaasist pudeleid, vanu kohviveskeid ja muud põnevat. Kõige rohkem lummas teda õlivärvi lõhn.

Kalli Kuhi ema oli lapsena koolis käies elanud Tallinnas oma tädi juures, kes elas Anton Hansen Tammsaarega ühes majas. Ema sõbranna ja täditütar oli Rita Kostabi, kes emigreerus enne nõukogude võimu tulekut Ameerika Ühendriikidesse. Algas kirjavahetus, mida ka lastel lubati lugeda. Nii sai ta teada, et ema täditütre poeg, Kalev-Mark Kostabi, küpsetas koolivaheajal pannkooke. Hiljem tuli teateid juba Kalev-Marki näitustest ja Kostabi Worldist. Üheksakümnendatel tulid Rita, Kalev ja teised sugulased Eestisse külla.

Koolis oli Kalli Kuhi joonistamise ja joonestuse õpetajaks legendaarne Rein Grünbach, kelle juures ta ka kunstiringis käis. Tartu Ülikoolis õppides käis Kuhi ka mõned korrad kunstikabinetis, kus tol ajal oli juhatajaks Andrus Kasemaa. Peale laste sündi jäi joonistamine katki, kuigi näituste külastamist ta pooleli ei jätnud.

Mõned aastad tagasi jäi Kuhi ootamatult haigeks ja hakkas jälle maalima. Sel ajal korraldasid Kristiina Ehin ja Vilja Volmer Kondase keskuses Värske Loomingu Salongi, kus käesoleva näituse autor hakkas esimest korda oma maale näitama. Sealt saigi see näitus alguse.

*

Teksti koostasid Kalli Kuhi ja Gregor Taul.

Kondase keskuses näituseid 2015. aastal toetab Kultuuriministeerium.

*

Kalli Kuhi Trash and sacred or the sacred garbage

From the 26th of March until the 29th of April 2015 we are exhibiting Kalli Kuhi’s first solo show at our second floor gallery.

Here’s what Kalli Kuhi has to say about her first exhibition:

“I was born in Viljandi in a traditional red brick house. Our house was not far from the pre-war Officer’s Casino. The little park next to our house was called Children’s Park.  A hundred years ago one of the most important Estonian poets – Juhan Liiv – lived next to this park.

A few years later we moved to a house near the St Paul’s Church in Viljandi. I loved to play in the grassy fields around the church and during winter all the kids from the neighbourhood went skiing and sleighing to the hills surrounding the ruins of Viljandi castle. I liked drawing from an eraly age. My step brother, who was 10 years older than me, was very good in drawing. My mothr’s relative, Raivo Korstnik, an artist who taught at the State Art Institute, made a pastel drawing of me (sadly only a photo of it remains). I remember that I had to sit for so long to wait for the artist to finish his job. Later we also visited his studio which was full of colourful glass bottles, old coffee mills and other things of interest. Most of all I was taken by the smell of oil paint.

When my mother went to school in Tallinn, she used to stay at my aunt’s house. They were living in the same house with one of the most important Estonian writers, Anton Hansen Tammsaare. My mother’s best friend was my aunt’s daughter Rita Kostabi, who later emmigrated to the United States of America. They started sending each other letters, which we the kids were allowed to read as well. In one of those letter I read that Kalev Mark Kostabi, Rita’s son, loved to bake pancakes during the school holidays. Many years later we started to hear about the Kostabi World and Kalev Mark’s success as an artist. After Estonia was liberated, Rita, Kalev Mark and our other relatives came to visit us in Estonia. My mother baked pancakes.

At school my art teacher was the legendary Rein Grünbach. Later, while studying at Tartu University I took part of the university’s art salon, which was run by Andrus Kasemaa at that time. After the birth of my children I stopped drawing, though I never stopped visiting art exhibitions. In 2011 I fell ill unexpectedly and starting drawing and painting. Back then Kristiina Ehin and Vilja Volmer were organizing the Värske Loomingu Art Salon at Kondas Centre. I started taking part of them by receiting my poems and exhibitiing my paintings. This is were this exhibition was born.”

*

Exhibition at Kondas Centre in 2015 are kindly supported by the Estonian Ministry of Culture.