Arnold Lauguse mälestunäitus “Eesti pastoraal” « Kondase Keskus

Hetkel ülevalNäituste arhiivTulevased näitused 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Arnold Lauguse mälestunäitus “Eesti pastoraal”

150212004

 

Koolmeister-kunstnik ARNOLD LAUGUSE (1917-2013) mälestusnäitus „Eesti pastoraal“. 

21.02.-31.03.2015

 

Kui lahkun siit maailma elust

mu kunst ja minu maalid jäävad.

Nad jutustavad minu ajast,

et tulevpõlvedki neid näha saavad…

Arnold Laugusek luuletusest „Sic transit gloria mundi“

 

Paul Kondase püsinäituse kõrval asuvates galeriiruumides eksponeeritakse ligi 30 ARNOLD LAUGUSE aastail 1980-2002 valminud akvarelli- ja segatehnikas tööd. Pedagoogiametit pidanud Laugus pühendus 1970. aastate keskpaigast pensionile jäädes maalimisele, jõudes oma naivistlikus laadis akvarellidega üllatavalt lühikese ajaga Tallinna kunstnike kevadnäitustele. Aastal 2002 tõsteti Arnold Laugus, olles selja taha jätnud arvukalt ühisnäitustel osalemisi Eestis, Lätis ja Prantsusmaal ning kaalukaid isiknäituseid, sealhulgas Eesti esinäitusepaikades, Eesti Kunstnike Liidu auliikme staatusesse. Lauguse puhul on olnud tegemist erandiga, mis kinnitab reeglit, sest ei leidu vsit ühtki teist naivisti, nii ausat ja siirast kunstnikku, kes oleks vastu võetud kunstnike kutseühingusse Eestis ja nõnda arvukatel liidu näitustel osalenud.

Arnold Laugus sündis 1917. aastal talupoja peres Puurmani vallas Tartumaal, II maailmasõja eelsel ajal oli ta kodustel talutöödel abiks, teenis poolteist aastat lennuväes, Tallinnasse õnne otsima tulnuna töötas vabrikutöölise ja äriteenijana. Suur lugemus ja kirjandushvi saatsid teda terve elu, kodukandi ümbruse Saduküla, Jõune ja Tammiku raamatukogudes leiduv oli juba varakult läbi loetud, veidi üle 20-aastasena täitus Arnold Laugusel unistus, 1940. aastal ilmus tema maletamisest ja maaelust inspireeritud näitemäng „Lunastatud põld“, mida mängiti enne selle ärakeelamist 30-40 seltsimajas. Vanaduspõlves tuli kirjanduslikku lisa, ilmusid koolielu teemaline mälestusteraamat „Maa sool“ (2007) ning 2008. aastal kauaküpsenud autobiograafiline romaan „Elav maa“.

Oma elukutseni jõudis Arnold Laugus aga juhuse tahtel. II maailmasõjas sõduriks olemisest haiguse tõttu pääsenud, pidi ta keerulisel 1944. aastal kiiresti õpetajaameti kasuks otsustama. Nii leidiski ta ennast hariduspõllult, mida ta üle kolmekümne aasta isamaaarmastuse vaimus kohusetundlikult kündis, esmalt Tallinna 22. Keskkoolis, endises Jakob Westholmi Gümnaasiumis (1944-62), seejärel Tallinna Pelgulinna Keskkoolis (1963-75). Töötas ta klassijuhataja ja algklasside õpetajana.

Salaarmastust kunsti vastu kandis ta aga enne jõulist avaldumist endas pikalt, huvi oli alguse saanud juba koolipoisina, mil üks kunstiõpetaja käis Tartust Jõunele huvilistele akvarellitehnikat tutvustamas ning perspektiivijoonistamist õpetamas. Hilisemas elus paelus teda Saksa okupatsiooni ajal vanakraamiturult ostetud tumedates toonides maastikumaal, mis kunstniku sõnul pikemal vaatlemisel justkui ellu ärkas… See vana maal tõukaski otseselt teda akvarellikatsetustele. Võib oletada, et ka Lauguse tööde monokroomsus ning pruuni ja halli koloriidi eelistus pärineb samast inspiratsiooniallikast.

Arnold Lauguse kunstiloomingu põhiosa moodustavad maastikud, sest loodus oma piiritus rikkuses on tõeline (ka ainumõeldav) loomingu allikas. Tema kõiki aastaaegu kujutav ja kirjeldav kunst, tegelikult ka luule on põhiolemuselt lüüriline ja soe, kuid sisemiselt jõuline, suisa monumentaalne. Oluliseks pidas ta ka vahetult loodust „püüdmas käia“, maalid valmisid hiljem visandite toel ja mälusopist muljeid taaselustades. Kunstniku sõnade kohaselt olid talvised maastikud, kuna talviti ta visandeid ei teinud, puhtalt tema fantaasia ja lapsepõlves Kaave jõe ääres kogetu vili. Isiklikult kogetu on ka karjasepõli, näituse nimitöö „Eesti pastoraali“ kaduvikkuvajunud ideaalmaastiku kujutis.

Pole juhuslik, et Arnold Lauguse esimene mälestusnäitus toimub Paul Kondase muuseumis, süvenedes kahe mehe elukäiku ja maaliloomingusse, leiame küllaldaselt sarnasusi. Olles mõlemad pärit talupidajate perest, otsustasid nad õpetaja elukutse kasuks ühtäkki ning ajal, mil koolides oli puudus iseäranis meesõpetajatest, Kondasel langes see noore vabariigi alguseaastatesse, Laugusel 1944. aastale, mõlemad said ettevalmistuse õpetajate seminari kursustel. Pedagoogina olid nad vahetud, süsteemsed, nõudlikud, järjekindlad ja suured entusiastid, süstides õpilastesse isetegemise rõõmu ja keerukate asjadega toimetulekusoovi. Pedagoogi töö ei piirdunud kaugeltki tundide andmisega, Lauguse õpilased mäletavad õpetaja kirjutatud ja lavastatud näärinäidendeid, milles kehastuti lumememmedeks ja -helbekesteks, päkapikkudeks, taevatähtedeks ja teisteks tegelasteks, osaleti näite- ja deklamaatorite ringi töös, koos lastega ehitati tikkudest linnakesi. Kondasegi poolt õpilastele pakutava ampluaa oli äärmiselt lai ulatudes teatriõpetusest ja orkestri juhendamisest kuni dendroloogia ja piljardimängu õpetamiseni välja.

Mõlema jaoks oli elamise sügavamas sisuks loominguline eneseväljendus. Kujutava kunsti ja luulemuusat teenisid nad ausalt, iseendale truuks jäädes kõrge vanuseni. Võib öelda, et kunstiloomingu tõukejõuks oli ühelt poolt ihalus mineviku järele, teisalt tung jäädvustada igavikulisi teemasid. Järeltulevatele põlvedele mõeldes valmisid eesti mütoloogia ja uskumiste ainelised (Kondasel „Sõnajalaõis“, „Taara tammikus“, „Jaaniööl“ ning Laugusel „Kui kungla rahvas…“, „Kalevi tulek Viru randa“) ning vanaaja elamist ja olemist tuvustavad (Laugusel „Rukkivihud rehe all“, „Ketrav eideke“ I ja II ning Kondasel „Elu“) teosed. Erandlikuks nähtuseks Eesti kunstiloos võib pidada nende narratiivseid, kuid vormilt naivstlikke konkreetseid ajaloosündmusi kujutavaid maale, Kondase puhul küüditamise ja Tallinna pommitamise pilte ning Lauguse puhul taasisesesvumise sündmusi kajastavaid teoseid.

Arnold Lauguse näitus saab Kondase keskuses teoks tänu kunstniku tütardele Üllele ja Küllikile.

Mari Vallikivi