Näituse on avatud juuni keskpaigast kuni septembri alguseni 2012.

Thea Rootalu jaoks on joonistamine loomulik elamise viis ja enese-väljendus, nii ei möödu päevagi, kui ta kunstiga ei tegeleks. Loodusmotiividel põhinevaid, peamiselt abstraktseid joonitusi nimetab ta ise „kributusteks“.

Thea Rootalu on sündinud 1922. aastal Tallinnas Eesti Vabariigi põllumajandusministri (1933-38) Nikolai Taltsi tütrena. 1945. aastal asus ta õppima Tallinna Kunsttööstuskooli graafika osakonda, mille juhatajaks oli tollal Paul Luhthein. Juba 1947. aastal ei olnud Thea Rootalul enam isa Siberisse saatmise tõttu võimalik kunstiõpinguid jätakata.

1948. aastal abiellus ta Hugo Rootaluga, kes oli samuti sunnitud õpingud katkestama õigusteaduskonnas ning pidi töötama erinevates kohtades raamatupidajana. Stalini eluajal ning ka veel mõned aastad pärast Stalini surma vahetati korduvalt elukohti, selleks et pääseda väljasaatmisest.

1957. aastal koliti Valgamaale Puka alevisse, kus ta elab siiani kenas kollases puumajas. Nõukogude ajal töötas ta Pukas raamatupidajana ja kui 1960-aastatel avati Tartu Kunstimuuseumi juures kujutava kunsti kursused, siis suundus Thea sinna Kaja Kärneri ja Silvia Jõgeveri käe all maali, joonistamist ja graafikat õppima. See ergutas teda järjekindlalt kunstiga tegelema.

Rahvusliku käsitöö osakonna näitused

Viljandi Kultuuriakadeemia juubeliaastale pühendatud rahvusliku käsitöö osakonna näitused on planeeritud osana maikuus toimuvatest sündmustejadast, millega akadeemia tähistab 60-aastaseks saamist.

Näitused tutvustavad käsitöö osakonna kahte eriala – tekstiili ja metallitöö – tegemisi. Väljas on parimad palad kõige erinevamates tehnikates alates kudumitest kuni kaelarahadeni.

1994. aastal alustanud talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala – nüüd tuntud kui rahvuslik tekstiil – on alates 2005. aastast järjepanu omale sõsarerialasid juurde saanud, moodustades nüüdseks nelja õppekavaga osakonna. Esimesena lisandus rahvuslik ehitus, käesolevast õppeaastast on võimalik õppida ka rahvuslikku metallitööd või jätkata õpinguid pärandtehnoloogia magistrantuuris. Kui esialgu õppis käsitööd umbkaudu 15 õppurit, siis tänaseks on osakonnas üliõpilasi saja ringis. Üheltpoolt on see tingitud tekstiili erialal neli aastat tegutsenud kaugõppe vormi tõttu, teisalt aga on ühiskonnas aine enam kasvanud ka huvi ja vajadus antud erialade vastu.

Näitused asuvad viies ruumis:

rahvusliku tekstiili diplomandid 2.05-10.06.2012

rahvusliku tekstiili vilistlased 9.05-9.06.2012

rahvusliku metallitöö üliõpilased 9.05-3.06.2012

Erich Pehap sündis 100 aastat tagasi Viljandis ja suri 30 aastat tagasi Kanadas Torontos. Tema looming pole kergesti haaratav põhjusel, et kunstnik oli alates „Pallasesse“ õppima asumisest kuni surmani ühtviisi loomunguliselt aktiivne, jättes maha tuhandeid erinevates tehnikates ja teemakäsitlustes töid. Näituse varasemad tööd pärinevad 1930. aastate algusest ning viimased teosed 1981. aastast Torontost. Näitusel on esindatud suurem osa tehnikaid, milles ta töötas – pliiatsijoonistusest ja õlimaalist kuni new direct method´ini (uus otsekohene meetod) graafikas ning teemakäsitlusi – realistlikest tööteemadest ja linnamaastikest kuni optiliste efektidega kohvikumiljööde ja pagulaspõlve allegooriateni.

Elulugu.

Erich Pehap sündis 10. aprillil 1912. aastal Viljandis politseiniku pere kolmanda lapsena. Lõpetas 1931. aastal Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi.  Astus 1932. aastal Tartu Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas“, järgmisel aastal siirdus aastaks Tallinnasse Riigi Kunsttööstuskooli keraamikat ja tarbegraafikat õppima. Tuli 1934. aastal „Pallasesse“ tagasi, õppis Nikolai Triigi käe all maalimi ning Ado Vabbe, Arkadio Laigo ja Roman Vaheri juures graafikat. Lõpetas kooli 1939. aastal graafikuna. Töötas Eestis vabakunstniku ja joonistusõpetajana. 1944. aasta jaanuaris põgenes koos vend Allaniga Soome, edasi mindi Rootsi, kus Erich Pehap töötas viis aastat ühes Stockholmi reklaamibüroos. 1949. aastal viis vendade põgenikutee Londoni kaudu Kanadasse.

Kanadas lõpetas Erich Pehap 1952. aastal Montrealis Institute of Mechanical Draughting´i kujunduskunsti erialal. Osales 1956. aastal Eesti Kunstnike Koondise Torontos (EKKT) asutamises, oli 1961- 68 selle esimees. 1960. aastal abiellus Kanada prantslanna Alberta Rozoniga.

Torontos elades tegutses Erich Pehap peamiselt vabakunstnikuna. Ta pälvis loomingu eest arvukalt auhindu, millest olulisim on Accademia Internazionale di Roma kuldmedal (1972), ta oli mitmete kunstiühenduste liige. 1960. aastatel ekperimenteeris ta palju graafikatehnikatega, töötas välja uue graafika meetodi – new direct method (n.d.m.).

Erich Pehap suri 22. novembril 1981. aastal Torontos.

Tema töid asub paljudes kunstimuuseumides ja erakogudes Eestis, Kanadas, Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal, Inglismaal, Šveitsis, Lätis, Uus-Meremaal, Tšehhis, Itaalias ja USA-s. Osa töid on deponeeritud Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudesse, suur hulk töid asub endiselt Kanadas. Ülevaatlikke mälestusnäituseid on toimunud mitmeid: Viljandi Kunstisaalis (1988, 1994, 1997), Kristjan Raua majamuuseumis (1992), Tartu Kunstimuuseumis (2003), Kilpkonna galeriis Viljandis (2002) ja Haus Galeriis Tallinnas (2007).

Näitus ja kataloog on valminud tänu kunstniku õele Vanda Pehapile ja sugulasele Mare Hirvele. Täname abi eest Imbi Pelkoneni ja Tartu Kunstimuusuemi.

Näitus jääb avatuks kuni 6. maini 2012

Teate koostas Mari Vallikivi

Martin Kiisi tikitud piltide näitus

Martin Kiis sündis 1. mail 1989. aastal Tartus “erilise“ lapsena, kellel diagnoositi kahe ja poole aastaselt autism. Kuna ta ei rääkinud, oli temast arusaamisega suuri raskusi, omakorda oli Martin kimbatuses, sest ta ei osanud kuidagi oma soove väljendada.

Juba lasteaias meeldis Martinile väga käeline tegevus, eriti joonistamine. Piltide välja mõtlemise asemel, meeldis talle enam maha joonistada. Tal on väga hea nägemismälu. Pärast mitmekordset lemmikmultikate nagu Tom ja Jerry, Miki ja Minni, Saabastega Kass, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi jms, vaatamist, suutis ta tegelaskujud viimse detailini meelde jätta ja neid kujutada. Need olid täiesti identsed filmitegelastega, näiteks Lumivalgekesel oli pildil täpselt õige arv pluusinööre, Minni põllel õige arv täppe jne.

7- aastaselt läks Martin H. Masingu kooli Tartus Kalevi tänaval, tema esimeseks õpetajaks oli Reet Mauring. Just õpetaja Reet Mauring oli see, kes palus ühel päeval kooli kaasa võtta jupp tikkimisriiet, nõela ja mulineeniidid. Õpiti nii ristpistet kui ka teisi lihtsamaid pisteid ja alates nendest käsitöötundidest sai alguse Martini suur armastus tikkimise vastu. Taoline tegevus mõjus ühele kergesti ärrituvale autististile igati rahustavalt. Ostsin talle järjest keerulisemaid tikkimiskomplekte. Alguses tikkis Martin lihtsaid pildikesi, seejärel padjatoorikuid, linikute juures õppis ta ära mitmeid uusi tikkimistehnikaid nagu madalpiste ja mähkpiste.

Ühel hetkel tuli mõte proovida tikkida midagi erilist, inimeste portreid. Selleks tuli otsida firmat, mis teeks valmis foto järgi mustri. Lõpuks leidsn taolise firma Tabasalust, kellega oleme mitu aastat koostööd teinud.

H. Masingu koolis käis Martin esimesed 5 aastat. Kuna Kalevi tänava koolimaja jäi väikeseks, suleti ka autistide eriklassid ning lapsed paigutati erinevatesse koolidesse. Martin sattus Kroonuaia Kooli, kus ta lõpetas põhikooli. Kroonuaia kooli ajast tahaks tänada väga kahte õpetajat – Mare Kuusikut ja Ragne Kuuske, kes Martini kunstiannet  märkasid ja edasi arendasid.

Praegu õpib Martin kolmandat aastat Vana-Antsla Kutsekeskkoolis kodumajandust. Õnneks leiab ta nii kodus kui ka ühiselamuska aega varem õpitud hobiga tegeleda.

Kirja pannud Martin Kiisi ema Siiri Kiis

Näitus jääb avatuks kuni 1. aprillini 2012

Anita Paegle illustratsioonide näitus „Kuldne Riia“

Anita Paegle on üks tuntumaid Läti raamatuillustraatoreid.

Ta sündis 1956. aastal Riias, õppis 1974-80 Läti Kunstiakdeemias graafikat, osalenud alates 1979. aastast näitustel ning 1981. aastal ilmus tema esimene illustreeritud raamat.

Paegle viljeleb eriti haruldast ja aeganõudvat tehnikat – kuiva akvarelli. Kõik tema illustratsioonide pildipinnad on detailselt läbi töötatud, kasutades selleks ülipeenikesi pintsleid. Hämmastav on tema raamatute ettevalmistustöö põhjalikkus, näiteks Māra Cielēna Riiast kõneleva luuleraamatu tegemisel, jalutas Paegle kolm kuud mööda Riia linna, uurides maju, nende tagahoove, uksi, väravaid ja muid detaile. Tema teostes ei ole midagi juhuslikku, iseloomulik on harmoonia pildi ja teksti vahel.

Anita Paegle on öelnud: „Mida vihmasem on aastaaeg, seda suurema naudinguga joonistan. Talvel armastan ma joonistada saladuslike tornikestega maju, skulptuure pargis ja jälgi lumel. Kevadel udusulgpehmed pajusid ja siniseid ülaseid. Päikesepaistelisel suvel joonistan oma  kassi, kuid ka kiile ja lepatriinusid, sügisel joonistan muusikainstrumente ja kummalisi tegelaskujusid“.

Tema illustreeritud raamatud on korduvalt valitud Läti kõige kaunimateks lasteraamatuteks. 2000. aastal kanti ta IBBY (Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu) aunimekirja, 2003. aastal sai ta Tallinna 1. Illustratsioonitriennaali diplomi. 

Näitus jääb avatuks kuni 29. aprillini 2012.

Näituse on vahendanud Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Pihkva kunstniku Irina Vinogradova-Lebedeva tekstiilist Pandora moenukud

Irina Vinogradova Lebedeva sündis 21. septembril 1957 Tseljabinski oblastis inseneri ja kooliõpetaja peres. 1963. aastani elas ta Petseris, hiljem õppis Pihkva Kunstikoolis ja Moskva Tekstiili Instituudis. Ta on modelleerinud kostüüme konkurssidele “Miss Pihkva“, „Venemaa ilu“ Moskvas ja “Neeva kaldad“ Peterburis.

Kolm ja pool aastat tagasi kasvas tema tööst välja uus harrastus – kujundada oma lemmikmaterjalidest erinevate ajastute rõivaid tutvustavaid lamenukke. Kunstnik sai inspiratsiooni moenukkudest Pandoradest, mille hiilgeajaks peetakse 18. sajandi Prantsusmaad ning mis asendasid tolleaegse maailma moeajakirju. Pandorad olid kuni täisinimese pikkused viimase moe järgi riietatud nukud, mis rändasid moesaadikutena ühest riigist teise.

Näitusel väljas olevad Irina Vinogradova-Lebedeva nukud esindavad eri ajastuid ja stiile. Kõik riietuse detailid on valmistatud naturaalsetest materjalidest -siidist, sifoonist, taftist, atlassiidist ja sametist. Lisaks armastab kunstnik kasutada vanu pärleid, pitse, helmeid ja nahka. Nukkude taustaks on naturaalne siid (harva värviline kartong).

Tema töid leidub Pihkva, Tallinna, Peterburi, Moskva, Kaliningradi, Rooma ja Argentiina erakogudes.

Näitus jääb avatuks kuni 29. aprillini

mihkel-ehala

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 1

Mihkel Ehala õppis aastatel 2000-2005 Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiat ning töötas alates 2001. aastast vabakutselise teatrikunstnikuna. Ta lõi aastatel 2001-2010 kokku 23 lavakujundust Võru Teatriateljeele, Draamateatrile, Tallinna Linnateatrile, VAT Teatrile, Viljandi Ugalale, Rakvere Teatrile, Pärnu Endlale, Vanemuisele ning Vanalinnastuudiole. Ta töötas koos mitmete erinevate lavastajatega: Taago Tubina, Priit Võigemasti, Tarmo Tagametsa, Kaarin Raidi, Andres Noormetsa jt-ga. Mihkel Ehala viimasteks töödeks jäid Urmas Lennuki lavastuse „Vargamäe varjus“ ja Taago Tubina „Maakad“ (Viljandi Ugalas) kujundus.
Samuti oli ta lühifilmi „Kaks enne ühte“ (režissöör Raul Tõnurist) ning telefilmi “Liivakellade parandaja” (režissöör Anu Aun) kunstnik.

Näitus jääb avatuks kuni 1. aprillini 2012.

Mare Mikoff

Andersen

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 1

Näitusel saab tutvuda Euroopa siluetikunsti kahe, tradistioonilise mustafiguurilise (nt. Eveline von Maydelli loodud figuratiivsete siluettidega) ja eksperimenteeriva suuna näidetega (nt. Hans Christian Anderseni heledate kokkuvolditud paberist lõigatud fantaasiaküllaste kompositsioonidega), vaadata muinasjuttude ainetel valminud võluvaid Lotte Reinigeri (1899-1981) filme ning spetsiaalse sirmi taga istudes lasta endast profiili joonistada.
Veebruaris on koostöös Viljandi Nukuteatriga kavas etendada varjuteatrit.

Kondase Keskus tänab Tartu Mänguasjamuuseumi, Viljandi Muuseumi, Eesti Lastekirjanduse Keskust, Eesti Filmiarhiivi, Eesti Rahvusraamatukogu Saksa saali, Viljandi Linnavalitsust, Imbi-Sirje Tormi ja Renee Liivamägi.

„Mitki“ mütoloogia loojaid Vladimir Šinkarjov kirjutas 1984. aastal Peetri saarel katlamajas teose „Mitkid“ (I ja II osa, ilmus Leningradis 1985). Rühmituse ühe liidri Dmitri Šagini, kelle hüüdnimest Mitja, nõnda kutsus teda isa, tuntud Leningradi underground maalikunstnik ja ka „Mitki“ vaimne isa Vladimir Šagin, saigi tänu Šinkarjovile rühmitis oma nime.

2010. aastal tähistas see Peterburi kunstirühmitis 25. aasta juubelit.

Tegemist on suure üksteist erinevates kunstiliikides täiendava sõpruskonnaga, keda võib ühispiltidel näha ühe suure triibulise meremehesärgiga poseerimas ja see on ainult nende väline tunnusmärk…

Nende lai haare avaldub kunsti-, kirjandus-, muusika- ja kinomaailmas ning ühiskondlikus tegevuses.

Neil on toimunud üle kolmesaja näituse kodu- ja välismaal, nad on välja andnud raamatuid, kirjutanud filmistsenaariume, loonud animafilme ja osalenud filmides näitejatena, andnud välja 12 muusika albumit (näiteks „Mitkide vaikus“, „Mitkide laulud“, „Mitkide tantsud“, „Mitkide Moskva“, „Mitkide Piiter“), läbi viinud meistriklasse lastele, tegelenud pedagoogikaga, toetanud ainsat tasuta eksisteerivat narkomanide ja alkohoolikute rehabiliteemiskeskust ning korraldanud arvukalt aktsioone.

Nende viimaste aastate Peterburi ühisprojektideks on olnud näiteks linnamaastiku aktsioon „Peterburg. Peatused nõudmiseni“, linnakeskkonda imiteerivad interjööriobjektid „Ekraanid“, kohalike elanike portreede „Autahvel“, veini etikettide loomine jne.

Eestikeelses meedias leidis mõned aastad tagasi kajastamist näiteks „Mitkide“ üleskutse tähistada Peterburis kasside päeva, mille jooksul võiksid inimesed kasse hõrgutistega sööta.

Nende mütoloogia järgi ei võta mitki iialgi tarvitusele vägivalda, ei põhjusta tahtlikult inimesile halba ning on absoluutselt mitteagressiivne. Nii mütoloogia järgi kui ka tegelikkuses armastavad mitkid alkoholi, peamiselt veini, kuid kuuldavasti on viimasel ajal joomist vähemaks jäänud, mõned liikmed on alkholi tarbimisest suisa loobunud.

„Mitki“ rühmituse hoiakuid ja mõtteviisi peegeldavad näiteks Vasili Golubevi graafilised tööd pealkirjadega: „Mitkid saadavad Brežnevi Afganistani“, „Mitkid annavad van Goghile oma kõrvad“, Mitkid aitavad Mendelejevil kohvreid kleepida“, „Mitkid võtavad Majakovskilt ära püstoli“ ja „Mitkid aitavad Newtonil avastusi teha“.

Näitus on Kondase Keskuse jaoks koostatud Ungari Naivismimuuseumi kogude põhjal ja selle on Eestisse toonud Ungari Instituut.

Kutse

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 3

Nii ulatuslikku Ungari rahva pildilist rahvakunsti tutvustavat näitust pole varem Eestis toimunud. Neljateistkümne erineva iseõppinud kunstniku teosed pärinevad Kecskemétis asuva Ungari Naivismimuuseumi kogudest.

Ungari rahvakunstis on tugev puutöö traditsioon ja alates 1830. aastaist on nimeliselt teada puunikerdajatest meistrid, kes kujutasid peamiselt karjuste elu-olu. Piltide tegemine oli talupoegade seas hilisem nähtus ja nende märkamine haakub Euroopa kunstis toimunud muutustega 19. ja 20. sajandi vahetusel.  Kunstikriitik Jenö Bálint rääkis I maailmasõja paiku ühena esimstest, et näiteks talupoeg-kunstnik Péter Benedeki (1889-1984) külaelu kujutamisviis on siiram, värskem ja enam tõlgendamisvõimalusi pakkuv kui professionaalsete kunstnike sellealane looming. Tunnustamata andekate talupoegade kunstinäituste traditsioon sai Ungaris alguse juba 1930. aastate I poolest, teine suurem naivistide teadvustamise laine leidis aset Ungaris 1960. aastatel. 1976. aastal asutatud muuseum Kecskemétis on tutvustanud, kogunud ja uurinud Ungari naivistlikku kunsti, sealjuures puulõikel ja skulptuuril on maali kõrval oluline koht.

Viljandis eksponeeritakse Ungari naivismi klassikute teoseid, varasemad pildid pärinevad 1930. aastatest. Näituse üks pärle on kõhklemata András Süli (1896-1969) looming. Süli oli ametilt korvipunuja, kes leidis tee kunsti juurde 1933. aastal. Ta maalis kuni 1938. aastani, kuid leidmata vähimatki tunnustust, viskas ta suurema osa maalidest tulle ja enam kunstile ei pühendunud. 1960. aastate lõpus taasavastati tema looming ning oma surma-aastal esines ta Rahvusvahelisel Naivistide näitusel Bratislavas. Süli säilinud pärandisse kuulub umbkaudu kolmkümmend teost.

BATÁNÉ BERTUS TERÉZIA (sünd. 1925), BOROSNÉ ENDRESZ TERÉZ (sünd. 1919), DALLOS MARINKA (1929-1992), FRANK NÁNDOR (sünd. 1933), GAJDOS JÁNOS (1912-1950), Gubányi Imréné GREKSA ERZSÉBET (1920-1988), GYŐRI ELEK (1905-1957), HALÁSZ ZSÓKA (sünd. 1947), JUHÁSZNÉ ALBERT ROZÁLIA (sünd. 1928), KADA ISTVÁN (1904-1986), KODAY LÁSZLÓ (sünd. 1945), ORISEKNÉ FARSANG ERZSI (sünd. 1929), SÜLI ANDRÁS (1896-1969), VANKÓNÉ DUDÁS JULI (1919-1984)

Näitus jääb avatuks kuni 8. jaanuarini 2012.

Avamisel musitseerivad Miklós Borbély ja András Németh, samal õhtul astuvad ungarlased üles Pärimusmuusika Aidas (http://www.folk.ee/et/Loikuspidu-2011).

Tõnu Kukk on loonud kuksiime ja harrastanud šaržijoonistamist, heraldikat ning palindroomide tegemist. Muu hulgas on ta kahe Viljandi pärimusmuusika festivali (1994, 2010) tunnuskujunduse autor.

Tõnu Kukk on omapärane märgmeister. Märkidel on palju esinemiskujusid. Näiteks numbrid, tähed, ikoonid, avataarid, ohu- ja liiklusmärgid, tätoveeringud, viljaringid, kaubamärgid jne. Märk on asi või nähtus, mis viitab tähenduslikult millelegi teisele. Seega – märk vajab vaatajalt ilmutust. Tajukujundite teke on paratamatult seotud varasemate kogemustega. Seetõttu ehitatakse märgid üles tuttavatele
kujunditele.

Tõnu Kuke kujundatud vappe kasutavad Hiiu maakond, Kohtla-Järve, Põlva, Lihula ja Võhma linnad ja Järvakandi, Illuka, Vigala, Halliste, Tarvastu, Abja, Rõngu, Lihula, Tudulinna ja Kõo vallad. Asutuste visuaalseid tunnusmärke ehk logosid on Tõnu Kukk kavandanud näiteks Eesti Pärimusmuusika Keskusele, Viljandi Pärimusmuusika Aidale, Muusikasündmusele, Kondase Keskusele, Viljandi Muusikakoolile ja Viljandi Linnaraamatukogule.

Tõnu Kuke peamine looming avaldub kuksiimides, alustades nende tegemist oma Tartu-perioodil, kakskümmend aastat tagasi. Need on must-valged sümbolid, mis erinevad tavalistest märkidest mängulisuse ja huumori poolest. Eripäraks on ka märke selgitavad allkirjad, mis teeb koosluse duaalseks. Kuksiimide puhul püüab autor leida objektide visuaalset rütmi, sugestiivsust ja isikupäraseid omadusi. Ta kasutab loomingus tihti vurr-kompositsiooni ja sümmeetria erinevaid võimalusi.

Näituse avamine 6. oktoobril kell 18.

Christian-Ivar Hammerbeck on eesti juurtega Hamburgist pärit kunstnik, kes on enam kui 25 aastat elanud Norras.

Christian-Ivar Hammerbeck sündis 1948. aastal Saksamaal Hamburgis, kunstihariduse sai Essenis ja töötab vabakutselise kunstnikuna. 1985. aastal võimaldas Norra Suursaatkonna stipendium tal aasta aega töötada ja elada Oslos ning Lofootidel. Alates sellest ajast pärineb armastus ja huvi Põhja-Norra ja sealse maastiku vastu. Aastakümneid on Hammerbeck oma akvarellides jäädvustanud mägesid, merd, taevast, valguse mängu ja virmalisi.

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 3

Oma isaisade maale Eestisse jõudis Hammerbeck esimest korda 2000. aastal. Mitmeid aastakümneid elas ja töötas ta Tartus, seal sündisid ka ta Eesti-teemalised akvarellid.

Viljandis esitleb kunstnik oma paari viimase aasta töid.

www.hammerbeck-art.eu

Lääne-Rumeenia linna, Oradeasse (kunagise Austria-Ungari Impeeriumi osa) kolis ta 2000. aastal. Viimastel aastatel on ta töötanud EL-i projektikirjutajana Oradea linnavalitsuses.

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 1

Esimese naivistliku maali tegi ta 1984. aastal ning alates sellest ajast on ta esinenud paljudel näitustel Rumeenias ja mujal Euroopas. Tema tööd asuvad Rumeenia, USA, Kanada, Inglismaa, Prantsusmaa, Iisraeli, Saksamaa, Hollandi, Belgia, Kreeka, Türgi, Norra ja Eesti kunstikogudes.

Tema kunst on pälvinud ka mitmeid auhindu kodumaal ja väljaspool. 2010. aastal võitis ta USA-s esimese koha oma naivistliku maaliga „Seenemetsas“ (iseõppinud maalijad saadavad interneti teel ühe oma loomingu näite ning vastav žürii valib parimad laekunud töödest välja).

Maalidel kujutab ta peamiselt Rumeenia külamaastikke ja külaelanike igapäevaseid toimetamisi.

Näitus jääb avatuks kuni 25. oktoobrini

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 2

Me oleme põllerahvas, iga kordamine tagab mäletamise ja mäletamine kasvatab ja loob me mustrimälu. Põll on olnud üks naise staatuse muutuse märk, mis saatis teda terve elu. Oleme pulmakombestikus neiule põlle ette sidumist au sees hoidnud. Pulmapõlled koos sajandeid muutumatul kujul säilinud geomeetriliste mustritega on olnud käesoleva näituse inspiratsiooniallikaks.
Tikitud ja ornamenteeritud tekstiile ei tehtud tujude järgi, vaid sellega oli tihedalt seotud kindel reeglistik. Töömahukas tikand on kohustus, milles peitub isegi tänases päevas kaitsev jõud. Maagiliste võtete abil hädaohu tõrjumine pole tegelikult oma tähtsust minetanud, avaldagu see kasvõi oma kodu ehitamises või iseenda kasvatamises.

Winter

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 1

Ta on elanud Podravska Slatinas ja Mostaris ning hiljem 6 aastat Kreekas. Nooruses tegeles ta spordi, rahva- ja moderntantsuga. Lõpetas Belgradi Majanduskõrgkooli ja on töötanud Filmiuudiste majandusosakonna juhina, SOS TV-s kaamermehena ning Sateliit TV-s Kreeka uudistekajastajana.

Õpingute ajal ülikoolis avastas Mile Davidovic enda jaoks kunsti, alustades endise Jugoslaavia aladele tüüpilise klaasimaaliga. Aega ja täpsust nõudev tehnika seisneb kiht-kihilt tagurpidi klaasile õlivärvide kandmises, kusjuures hiljem pole võimalik tööle aluspinda kahjustamata parandusi teha. Teadaolevalt on ta ka ainus, kes maalib kolmele klaasile, mis asetatakse hiljem eri pidi üksteise peale, saavutatades maalikunstis kolmedimensioonilisuse.

Tema maale on eksponeeritud umbkaudu 300 isik- või ühisnäitusel, peaaegu 50 riigis üle maailma. Tööd asuvad paljudes galeriides ja erakogudes.
2002. aastast on ta Rahvusvahelise Naivistliku Kunsti Assotsiatsiooni liige.

Mats Õuna retrostiilis aktifotod balansseerivad fotograafia ja kujutava kunsti piirimail. Eeskätt on tegu klassikaliste reeglite vaimus tasakaalustatud kompositsioonidega, mis pelgalt teostatud fotograafia vahenditega. Stilistika, mis tugineb umbes sajandivanusele atmosfäärile tuleneb loogilist rada pidi autori lapsepõlvest – vanemad olid vanavarakogujad ja kodu kui antiigikauplus. Piltide esemeline keskkond kuulub autori igapäevaelu juurde.

Boheemi elu - Mats Õun

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 1

Näituse töödest ei tuleks otsida vaimselt rammusaid allhoovusi ega metatasandeid. Tegu on puhtalt visuaalse esteetikaga, mis on materialiseerunud just selliste piltide kujul. Kui üldse, siis võiks Mats Õuna (foto)loomingu puhul kontseptsioonina arvesse tulla üksnes soov rehabiliteerida tänapäeva massikultuuri ja kiimatööstuse poolt labastatud ja devalveeritud alasti naisekeha. Maailmas on juba selgelt liiga palju pornot. Aitab!
Lisaks diplomijärgsele teatrikunstnikutööle tööle on autor tegutsenud elu jooksul kujundajana, kunstiõppejõuna, ajakirjanikuna, saatejuhina raadios, graafilise disainerina ja keraamikuna. On õpetanud ka matemaatikat ning poisslastele käsitööd. Juhtinud rokiklubi Woodstock ja tegelenud kõigi 9 ametiga püüdes vältida kümnendat. Praegusel hetkel töötab igapäevaselt toimetaja ning fotograafina ajalehes The Baltic Guide. Kuulub 1996-st aastast Eesti Kunstnike Liitu.

Alates 2005. aastast on Mats Õuna loominguline tegevus keskendunud fotograafiale (ja keraamikale). Fotograafias on eelistatud valdkonnad teatrifoto, aktifoto ning kontsertfoto. Just kontsertfotoga sai 5 aastat tagasi alguse ka ulatuslikum näitusetegevus. Näitused selles vallas on toimunud Tallinnas, Viljandis, Tartus, Jõhvis, Võrus, Karksi-Nuias. Alates 2006. aastast osaleb Mats Õun festivali Jazzkaar fototoimkonnas.
Aktifotonäitused on viimaste aastate jookusl toimunud Tallinnas, Tartus, Narvas, Viljandis, Rakveres, Haapsalus ja Suure-Jaanis. Piiritagustest esinemistest võiks mainida osalemist 2009. aastal Novosibirski biennaalil ja 2010. aastal rahvusvahelisel aktikunstinäitusel Riias, Birkenfeldsi galeriis.
Kondase keskuse II korrusel on kuni 28. augustini avatudMats Õuna näitus “Iga päev on naistepäev”
Mats Õuna retrostiilis aktifotod balansseerivad fotograafia ja kujutava kunsti piirimail. Eeskätt on tegu klassikaliste reeglite vaimus tasakaalustatud kompositsioonidega, mis pelgalt teostatud fotograafia vahenditega. Stilistika, mis tugineb umbes sajandivanusele atmosfäärile tuleneb loogilist rada pidi autori lapsepõlvest – vanemad olid vanavarakogujad ja kodu kui antiigikauplus. Piltide esemeline keskkond kuulub autori igapäevaelu juurde.

Näituse töödest ei tuleks otsida vaimselt rammusaid allhoovusi ega metatasandeid. Tegu on puhtalt visuaalse esteetikaga, mis on materialiseerunud just selliste piltide kujul. Kui üldse, siis võiks Mats Õuna (foto)loomingu puhul kontseptsioonina arvesse tulla üksnes soov rehabiliteerida tänapäeva massikultuuri ja kiimatööstuse poolt labastatud ja devalveeritud alasti naisekeha. Maailmas on juba selgelt liiga palju pornot. Aitab!
Lisaks diplomijärgsele teatrikunstnikutööle tööle on autor tegutsenud elu jooksul kujundajana, kunstiõppejõuna, ajakirjanikuna, saatejuhina raadios, graafilise disainerina ja keraamikuna. On õpetanud ka matemaatikat ning poisslastele käsitööd. Juhtinud rokiklubi Woodstock ja tegelenud kõigi 9 ametiga püüdes vältida kümnendat. Praegusel hetkel töötab igapäevaselt toimetaja ning fotograafina ajalehes The Baltic Guide. Kuulub 1996-st aastast Eesti Kunstnike Liitu.

Alates 2005. aastast on Mats Õuna loominguline tegevus keskendunud fotograafiale (ja keraamikale). Fotograafias on eelistatud valdkonnad teatrifoto, aktifoto ning kontsertfoto. Just kontsertfotoga sai 5 aastat tagasi alguse ka ulatuslikum näitusetegevus. Näitused selles vallas on toimunud Tallinnas, Viljandis, Tartus, Jõhvis, Võrus, Karksi-Nuias. Alates 2006. aastast osaleb Mats Õun festivali Jazzkaar fototoimkonnas.

Aktifotonäitused on viimaste aastate jookusl toimunud Tallinnas, Tartus, Narvas, Viljandis, Rakveres, Haapsalus ja Suure-Jaanis. Piiritagustest esinemistest võiks mainida osalemist 2009. aastal Novosibirski biennaalil ja 2010. aastal rahvusvahelisel aktikunstinäitusel Riias, Birkenfeldsi galeriis.

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 1

Umbes 4 kilomeetrit Porvoo kesklinnast põhja poole järve kaldal on endine aiandustalu, millel vanust üle saja aasta. Selle nüüdne omanik Pirkko Rahkonen on värvikas isiksus nagu ka tema lapikunst.
Huvi tekstiilimaailma ja käsitöö vastu algas oma kübarameistrist isa töökojas, kus ta õmbles käisitsi kaunistusi nn. kokteilikübaratele. Pärast kooli lõpetamist õppis ta Londonis moekunsti ja oli 15 aastat oma perefirmas “Lollipop” moekunstnik. Sellest ajast pärineb ka tema kunstnikunimi Olga, sest mitmed tema kavandatud rõivad olid inspireeritud Vene rõivastiilist.
Pärast pensionile jäämist innustus Pirkko Rahkonen üha rohkem lapitehnikast, millega tal oma leivatöö kõrvalt ei olnud kuigi palju aega tegelda. Tõsisemalt pühendus ta lapikunstile 1992. aastast. Tema puhul ei ole tegemist traditsiooniliste lapitöödega ja kunstnik on loonud oma tehnika ja paljusid töid võiks julgesti nimetada lapimaalideks. Nendele kulub masinaõmblemise lisaks palju käsitööd, sest ka suuremõõtmelised lapitööd tepib ka tillukeste pistetega käsitsi. Pole haruldane, et tema tööd koosnevad 3000 lapist ja et tegemist ei ole vaid mustri ja värvide sobitamise, vaid süžeelise lapimaaliga.

Kasutatud materjalivalik on olnud mitmekesine, alates väärtuslikust sametist ja lõpetades kantud kampsunitega. Kunstnik on öelnud: „Kõige tähtsam on tegemise rõõm ja värvide kokkusobitamine. Värvid otsustavad. Minul lähevad lapid läbi mitme sõela: esmalt üldisem valik, näiteks tooni järgi. Seejärel kavandamise edenedes jätan osa kõrvale ja jätkan sobitamist…. Mõnikord joonistan täpse kavandi loomulikus suuruses ja teen lõiked.“
Kunstniku enda sõnade järgi pole ta kunagi tööd kartnud ja alati on leidunud väljakutseid. Ta on ühes intervjuus öelnud, et pärast Hispaanias elatud aastaid (1985 – 1992) ja hobuste koolitamise lõpetamist aastal 1994 on ta tegelnud peaasjalikult lapikunstiga. Näitusi on tal olnud mitmel pool Soomes ja eriti palju 1996. aastast kümmekond suve avatud olnud oma kodugaleriis nimega “Rosholm”. Nimelt avas ta galerii endises hobusetallis, kui oli lõpetanud hobuste õpetamise. Galeriis esines näitustega peale tema enda ka palju teisi kunstnikke, keraamikuid, maalijaid, klaasikunstnikke ja teisi. Tema kodugalerii rikastas kümne aasta jooksul Porvoo mitmekesist kunstielu. Näiteks 1999. aasta suvel käis galeriis üle kaheksasaja külastaja.
Pirkko Rahkonen on ka õpetanud lapitööde tegemist. Eriti sügava mulje jättis kunstnikule lapi- ja paberimassitööde õpetamine Aafrika slummide naistele. Tansaanias veedetud aeg inspireeris kunstnikku looma oma lapimaaliseeria Aafrika loomadest ja tema sõnade järgi võitis vastuoluderikas Aafrika täiesti tema südame.
Kunstniku töid on aastate jooksul ostetud paljudesse riikidesse üle maailma, muuhulgas USA-sse, Austraaliasse ja paljudesse Euroopa riikidesse. Väike valik on jäänud ka kunstniku enda kogusse.

Viljandi näituse jaoks on valminud hulk täiesti uut lapiloomingut.
NÄITUSED:

1995. aastal Myrskylä
1995. aastal Kokemäki raamatukogu
1997. aastal Liisan puoti Porvoos
1998. aastal galerii “Marski”
Alates 1996. aastast mitmeid näitusi kodugaleriis “Rosholm”
1998. aastal Soome lapitööühingu “Quilt” kunstnike ühisnäitusel Jaapanis Osakas
Praegu leidub Pirkko Rahkoneni töid Porvoos galeriis “Makasiini”

Näitus jääb avatuks kuni 30. juunini 2011.

Noore moskvalanna Anja Desnitskaja näitus „Vanad majad linnupuuris”.

Anja Desnitskaja lapsepõlv möödus Moskva kesklinna kahes korteris. Vanematega elati avaras kahetoalises korteris, mille aknad avanesid Suurele Teatrile. Õues oli muusikakooli ühiselamu ning kevaditi kostus läbi avatud akende ooperilaulu, viiuli ja pasuna hääli. Tema vanavanemad ja vanavanavanemad elasid 20 minuti kaugusel Petšatniki kõrvaltänavas. Mõlemad korterid olid täis raamatuid ja ajalooväärtusega esemeid nagu näiteks 1960. aastail vanavanaema Emma Ghanast toodud aafrika maskid, vanaisa Abrami 1930. aastail ostetud söögitoa mööbel, vanavanaemale kuulunud salapärased kummutid ja palju muud põnevat.

Näitusel eksponeeritud linnupuuri pistetud väikesemõõdulised siseõuedega maadligi vajunud vanad Moskva majad, millel vanust üle saja aasta ning mille laiad seinapraod on kui lahtikistud aegadetagused haavad, sündisid Desnitskaja jutu kohaselt järgi järk-järgult, juhuslikult ümbritsenud esemetest ja materjalidest. Nii said rõdul pikka aega kasutult seisnud linnupuurid kasutuse, maalimisest ülejäänud kartongitükid muutusid majaseinteks, lauasahtlis vedelenud plastikkiled sobisid akendeks ja matemaatikaülesannetega koolivihikute lehed siseseintele.

Mari Vallikivi

Käsitöö on tehtud Maarja küla intellektipuudega noorte poolt.
Avamine toimub teisipäeval, 19. aprillil, kell 15 Kondase keskuses.
http://www.maarjakyla.ee/

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 2

Näituse telje moodustavad siidtrükis tööd, mis kajastavad lihtsaid, kuid olulisi väärtusi: perekonda, kodu, inimeseks olemist ja loodust. Töödele on lisaks mitmekordsel ületrükil põhinevale originaalsele tehnikale iseloomulik ka isikupärane käekiri ja tugev emotsionaalsus.

Mulgi juurtega Ann Polma kunstihuvi avaldus juba õpiaastatel Tallinnas, kuid ülikooli lõpetas ta bioloogina. Peale kohustuslikke suunamisaastaid Annikveres kolis perekond Läänemaale Matsallu, kus on valminud ka näitusel olevad tööd. Siiditrükitehnikas tööd pärinevad aastatest 1987-1989.

1989. aastast töötas Ann Polma Metsküla algkoolis alguses õpetajana ja hiljem direktorina. Metsaküla kooli lapsi juhendades on sündinud Anni keraamilised tööd. Üheksakümnendatel valminud vähestel õlimaalidel on jäädvustatud kodukandi kadakasi rannamaid.

Esmakordselt olid Ann Polma teosed näitusel Matsalu rahvuspargi keskuses Penijõel 2010. aastal Anni 50. sünniaastapäeva tähistamiseks. Samas suvel ekponeeriti töid ka Metsaküla algkoolis.

Näitus jääb avatuks kuni 17.aprillini 2011

Ühes ruumis on ajavahemikus 1792-1850 trükitud üheksateist Hogarth´i vase- ja terasgravüüri ning teises ruumis on aastail 1837, 1842 ja 1877 editeeritud kaheksateist John Kay vasegravüüri. Parema pildi saamiseks tolleaegsest briti karikatuurist on näitusel väljas üksikud originaalid mitmelt kaasaegselt: Thomas Rowlandson (1756-1827), George Cruikshank (1792-1878), James Gillray (1756-1815) ja Robert Seymour (1798-1836).

William Hogarth oli üks inglise rahvusliku maalikoolkonna ja graafika alusepanijaid, kes sai tuntuks ühiskonnakriitiliste maalide ja gravüüridega. Sotsiaalse ja poliitilise satiiri koolkonna esindajana lõi ta terava ja didaktilise sõnumiga gravüüre, mis ehk võrreldes mitmete kaasaegsete kuulsate graveerijatega ei paistnud silma niivõrd tehnilise püüdlikkuse ja iluga. Hogarth´it on peetud ka üheks inglisepärasemaks kunstnikuks, kelle andekuses ja suurest mõjust inglise kunstile ei kahtle keegi.

John Kay oli vastupidiselt Hogarthile ilma hariduseta ja graveerijana hiline iseõppija. Elades pärast ema surma sugulaste juures, sai temast selleks, et ebainimlikust kohtlemisest pääseda, juba 13. eluaastal habemajaja õpilane. Hiljem alustas ta Edinburgh´i kesklinna rajatud juuksuritöökojas põhiameti kõrvalt patroonidele ning kundedele miniatuurmaalide ja vaselõigete tegemist. Kay lõi elu jooksul umbes üheksasada gravüüri, millel kujutas kaasaegseid Edinburgh´i elanikke. Väljaannet värvikatest tüpaažidest ja inimsuhteid kujutavatest teostest ei jõudnud ta oma eluajal ära oodata.

Kay oli oma aja autsaider, tema nimi on kunstimaailmas siiani suhteliselt tundmatu ja oma eluajal ei teatud teda samuti eriti kunstnikuna. Pärast Kay surma müüs lesk vaselõikeplaadid Hugh Paton´ile, kes andis 1837. aastal, pärast piisava summa kogumist, välja Kay plaatidelt trükitud ligikaudu kolmesajast tööst koosneva kogumiku (teistkordselt 1842. aastal ning seejärel 1877. aastal). Kay käsitööoskus oli küll puudulik, kuid tema mahlakas, visuaalseist metafooridest kantud väljenduslaad on kordumatu.

Kondase Keskuses eksponeeritavad kunstiteosed kuuluvad ameerika kultuuriajaloolase R. Paul Firnhaberi kunstikogusse ja keskusel on rõõm tutvustada kunstiajaloos üheaegselt tuntud ja suhteliselt tundmatut Briti kunstniku loomingut, keda ühendab sotsiaalse ja poliitilise olukorra ning inimeste teravatooniline ja humoorikas portreteerimine.

Mari Vallikivi

Kõik näitusele välja pandud tööd on maalitud akrüülvärvidega ja pintsli asemel kasutas iga osaleja oma sõrmi. Sülvi Sarapuu
MTÜ Kakora
kakora.sarasyl.com

Näitus jääb avatuks kuni 30. jaanuarini 2011

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 2

Antonina Kivimaa on ukrainlanna, kelle lapsepõlv möödus Ukrainas Sumõ linna lähedal Nizõ külas. Kui ta oli 12-aastane tuli pere sõjaväelasest isa tõttu taas Eestisse elama. Antonina Kivimaa elab Rakvere lähedal Mädapeal. Ta töötas “Energia” kolhoosis ning alles kolm aastat tagasi alustas maalimisega, varem polnud töö kõrvalt aega. Tikitud lillelise mustriga patju ja rätikuid leidub tema majapidamises küll varasemast ajast. Kunstiga tegelemise tõukeks oli soov oma tütre jaoks helgeid Ukraina lapsepõlvemälestusi jäädvustada. Tema maalid on loodud suure südamesoojusega, seal võib näha Nizõ külaelu, maastikuvaateid ja kirikuid nõnda nagu need on tema mälestustes säilinud.

Näitus jääb avatuks 27. veebruarini 2011.

Tegemist on väljapanekuga pimedas ruumis, mida on võimalik juhendaja käe all ainult kombata!

Näitusel on väljas nelja inimese keraamikalooming – Marge Hallik ja Raili Ilves esindavad Eestit ning Erja Tulasalo ja Regina Koljonen esindavad Soomet. Igal tööl on oma lugu, minevik ja tulevik. Keraamika võib teie sõrmede all äratada uusi mõtteid ja tundeid, samas võib kompamine tekitada ka ebameeldivaid ja kõhedaid tundmusi.

Näituse on vahendanud MTÜ Kakora.

Näitus jääb avatuks kuni 30. jaanuarini 2011

Vanad maailmad vajuvad laiali, neist jääb muistiseid ja helke uutesse. On hetki, meeleolusid ja viirastusi, mis jäävad õhku rippuma, valgus muutub tahkeks sillaks vanade ja uute ilmade vahele.

Näituse eelvaadet saate vaadata:

http://www.peeterlaurits.com/peeterlaurits/Tricksters_Office.html

Svetlana Družkova sündis 1945. aastal Leninabadis, tema lapsepõlv ja noorus möödusid Uuralis. Ta lõpetas 1964. aastal muusikakooli, 1985. aastal Konservatooriumi. 1997. aastast alates elab ja töötab ta Peterburis, jätkates seal klaveritundide andmist. 2001.-2005. aastatel õppis Družkova ateljeestuudios “Kontrast” (juhendaja V. B. Šragi), hiljem täiendas end kunstnike D. A. Levitani, G. P. Gubanovi ja V. D. Tabulinski käe all. Družkova on 2005. aastast Venemaa Kunstnike Liidu liige. Ta on osalenud rahvusvahelistel näitustel Türgis (2005, 2006, 2007,2008), Soomes (2004, 2008), Iisraelis (2007) ja Saksamaal (2008). Tema personaalnäitused on toimunud 2005. aastast Peterburis, 2009. aastal Iisraelis ja Saksamaal. Družkova tööd asuvad Moskva, Peterburi, Türgi, Iisraeli ja Saksamaa galeriides või erakogudes.

Näituse on vahendanud Eesti Vabariigi Peterburi Peakonsulaat ja Eesti Vabariigi Peterburi Peakonsulaadi Pihkva kantselei.

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 2

Näitusel on väljas töökodades valmivad lopsakate maalingutega fajanssesemed ja Pihkva traditsiooniline punase savi talupojakeraamika.

„Autorikeraamika töökojad“ asutati Pihkvas 2004. aastal endise tehase „Tikond“ kunstilise fajansi tsehhi baasil. Töökojad koosnevad fajansi ja punase savi pottsepatöö osakonnast. Põhilise osa fajansitoodangust moodustavad dekoratiivkeraamika, väikeplastika ja suveniirid.

Ettevõtte toodangu ilme kujundab ühe Pihkva tuntuma kunstniku Galina Dratšova looming, töökodades töötab kümnest kunstnikust koosnev fajansimaalijate grupp. Kõik vormid valmistab Eduard Sentšenko, mida hiljem viimistlevad meister-teostajad Irina Rodijonova ja Elena Mustafajeva. Kõrvuti seeriatoodanguga valmivad ka eksklusiivsed tooted – eritellimused ja töökodade kunstniku fantaasial põhinev looming.

„Autorikeraamika töökodade“ tänases toodangus pole mitte ainult säilitatud toodete iidsed nimetused, vaid ka talupoegade toidunõude vormid. Viimistlamisel kasuatatakse 19. sajandist pottsepatöökodades laialtlevinud tehnoloogiat, mis seisneb mitmekordsel põletamisel ja esemte piima sisse kastmises.

„Autorikeraamika töökodade“ direktor ja omanik on Vadim Borovko, kes seiab Pihkva keraamika-käsitöö tavade säilitamise ja arendamise eest.

Näituse on Eestisse vahendanud Eesti Vabariigi Peterburi Peakonsulaadi Pihkva kantselei.

Kondase keskus tänab Carl Eric Laantee Reintamme,  Eva Laantee Reintamme ja Vadim Borovkot.

Näitus on avatud kuni 29. augustini 2010

..

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 2

Hoolimata edust, mis teda jätkuvalt saadab, elab ta tagasihoidlikult Bezerro linnas. Kuigi ta on kirjutanud sadu jutustavaid luuletusi ja loonud sadu kunstiteoseid, ei pea ta end ei kunstnikuks ega kirjanikuks. Borges on jätkuvalt loominguliselt aktiivne, lõikab puusse uusi pilte ja pressib neid käsitsi paberile.

Näitus sai teoks tänu Paul Firnhaberile.

Näitus jääb avatuks kuni 17. 10. 2010

Juba viiendat aastat järjest, kevadel on Kondase keskuses toimunud Viljandimaa kooliõpilaste käsitöö näitused. Iga kord suudavad õpilased ja õpetajad publikut üllatada, sellel aastal saab näha erinevates tehnikates (tikkimine, heelegeldamine, viltimine, kudumine, õmblemine, viltimine, kollaažitehnika) seinavaipu. Eelmistel aastatel on teemadeks olnud mänguasjad, ehted, kotid jm.

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 2

Näitusel on väljas valik ilukäterätte ja seinakatteid, kõige varasemad pärinevad 1920. aastatest ja hilisemad on teostatud 1960. aastail. Köögis ja aias tegutsevad päkapikud tekstiilidel mõjuvad armsalt ja veidi naiivselt, terve näitus nostalgiahõnguliselt.

Kuni 25. juuli 2010

Lehti on lisaks muule kunstialasele koolitusele õppinud ka graafikat Eesti Kunstiakadeemias. “Armastan mõtiskleda looduse ja inimese suhete üle, looduse seisundi, inimeseks olemise, erinevuste ja ebavõrdsuse, aga ka ilu sõpruse ja õnne teemadel. Võib olla, et püüan kõigest sellest ka oma piltides jutustada, aga võib ka olla, et pildid elavad lihtsalt oma elu. Pigem on pildid mulle unistused millestki, mida ei ole, paikadest, kus ma pole käinud… Mu tööd on teostatud metallgraafika eri tehnikates. Kasutan sageli teatud kollaažitehnikat, siis koosneb töö mitmest eri osast. Söövitan plaadile oma joonistusi, aga ka fotosid ja mitmesuguste erinevate pindade ja vana graafika graveeringuid.”
Piia Lehti

Tänapäeval on üle maailma loodud nuku- ja mängukarude kunstnike omamaiseid ja rahvusvahelisi ühinguid, stuudioid, koole ja galeriisid. Ilmuvad spetsiaalsed ajakirjad, korraldatakse näitusi, konkursse ning oksjone. Eestis tegutsevatel nukutegijatel oma organisatsiooni veel ei ole, kuigi Tartu Mänguasjamuuseumi abil on koos käidud nii Eestis kui tutvustatud oma töid välismaal, korraldatud nii ühis- kui isikunäitusi. Mõned nukukunstnikud on koondunud Eesti Käsitöö Seltsi Liidu mänguasjameistrite alaliitu. Enamasti tegelevad nad nukuloominguga oma põhitöö kõrvalt, vaid üksikud teevad nukke igapäevaselt.

Ühisnäituse “Koosmäng” on korraldanud ja kujundanud Tartu Mänguasjamuuseumi töötaja, kunstnik Mare Hunt.

MIS ON NUKK? Nukukunstnikud tervest maailmast püüavad sellele küsimusele vastust leida. Vastust otsides valmistavad nad realistlikke, abstraktseid, naiivseid või sürrealistlikke nukuinterpretatsioone. Nukke, mida nad loovad oma näo või käe järgi.

Kunstnikunuku eripära seisneb ainukordsuses. Tavaliselt teeb kunstnik korraga vaid ühe nuku ja sellest nukust on raske koopiat teha. Vahel harva luuakse vormid, millesse saab valada rohkem kui ühe nuku kehaosasid. Sel juhul antakse välja limiteeritud seeriaid.

Nukukunstnikud kasutavad oma loomingus nii traditsioonilisi materjale – riiet, vaha, puud, keraamikat, portselani, pabermassi, plastmassi, voolimismasse – kui ka ebatavalisi ja veidraid materjale: metalli, puu- ja juurvilju, merekarpe, kive, tarbeesemeid, jahu, martsipani jms.

Tavaliselt, kuid mitte alati on kunstnikunukud peenelt välja töödeldud, üllatades vaatlejat nii filigraansete näojoonte kui imeväikeste riidedetailidega. Kunstnikunuku olemus ei peitu ainult tema kehas, vaid ka riidevoltides ja aksessuaaride filigraansuses.

Eesti nukutegijate looming on sündinud peamiselt soovist teha oma lastele poemänguasjadest eristuvaid „hingestatud“ mänguasju või kingitusi täiskasvanud sõpradele. Nad ise on oma kunsti kirjeldanud niimoodi:

Tiia Mets:“… See on nagu täiskasvanu eas edasi mängimise võimalus, elu oma loodud maailmas, paremas kui „päris“ maailm.“

Lembe Sihvre:“… iga uue pupe või eluka tegemine on omamoodi väljakutse – milline ta sünnib, kas see mõte ja kuju, mis pähe pesa tegi, ka materjalis realiseerub? Tavaliselt hakkavad tegelased varem või hiljem mu käes oma elu elama. Naudin loomeprotsessi, mille tulemiks on selge karakteriga tegelane. Kõik on ju oma lapsed.“

Terje Kiho: „… Nukutegemine on kunst, pisut erilisem, kuna on kombineeritud mitmest kunstiliigist – maalist, graafikast, skulptuurist, butafooriast, õmbluskunstist kokku. See kõik on segatud õigetes kogustes, maitsestatud fantaasiaga ja kaunilt serveeritud. Igal kunstnikul on omad retseptid, mis teeb tema töö eriliseks või ainulaadseks.“

Infot näituse kohta saab küsida korraldajalt Mare Hundilt (tel. 5159 387 ja 7361 551).
Näitus jääb avatuks kuni 7. veebruarini 2010.

Näitusel maalidega esinev Maarit Hedman ja fotodega ülesastuv Tilanto Ismo on nägemispuudega kunstnikud.

Maarit Hedmani maalid võrsuvad tema meelemaastikutest, olles puutepunktiks sisemise ja välise tegelikkuse vahel. Töödes on muutus kohal tunnete, valguse, värvide ja vormi voogava dialoogina.

Tilanto Ismo on fotodes jäädvustanud meele liikumise, tunded, valguse, varjud ning looduse koos inimese poolt jäetud jälgedega. Looduse rütm ja ilu muutuvad inimese puudutusest.

Maarit Hedman on kunstnik, kunstiõpetaja ja ema, kes on töötanud erinevates koolides kunstiõpetajana, juhendanud ka erivajadustega harrastajate kunstikursuseid. Alates 1992. aastast põdes ta MS-haigusest tingituna tugevaid silmanärvi põletikke, misjärel jäi ta 1996. aastal vasemast silmast täiesti pimedaks. 1994. aastal oli ta omandanud kunstiõpetaja kutse ning töötas õpetajana kuni 1998. aasta suveni, ajani, mil põdes kahte parema silmanärvi põletikku. Nägemine ei taastunud enam ka paremas silmas. Sellest peale näeb ta kogusid läbi paksu udu ja veidi valgust, värve ei näe ta enam üldse.

Maalima hakkas Maarit Hedman taas täiesti juhuslikult, enne nägemisekaotust oli ta maalinud. Kui ta oli oma maamajas maalimisvahendid laiali laotanud, torkas ta kogemata midagi otsides sõrme värvipurki. Kas pintsli otsas on värv, pidi ta muidu sõrmega järele katsuma. Sellest juhuslikust liigutusest saigi sõrmedega kunstitegemine alguse. Õigete toonide saamiseks on põhivärvipurgid punktkirjas märgistatud. Ise võrdleb ta oma tegevust söögitegemisega – sorts seda ja tsipake toda, näpuotsaga veel midagi ja valmis ta ongi.

Ta ütleb, et kui ta sai tagasi võimaluse maalida, tundus nagu oleks elult kõik tagasi saanud.

Tilanto Ismo on hariduselt merkonoom, töötas 25 aastat sisustuse ja mööbli turustuse ning müügi alal. Alates 1999. aastast jäi nägemise tõttu invaliidsuspensionile. Nägemine hakkas hääbuma juba 1980. aastast, 1997. aastaks oli nägemisepuue 95% ulatuses ja diagnoosiks chorio retinitis inveterata maakeeles silma soonkesta põletikudest tingitud armide silmapõhja degeneratsioon.

Üle 10 aasta üritas ta toime tulla nägijate seaduste järgi, kuid pärast rehabilitatsiooni hakkas talle avanema uus maailm ning ta julges oma puudega “tõtt vaadata”.

Kuna ta pani tähele, et on võimeline veel midagi kaamera silma kaudu nägema, julgustas see arusaam teda pildistamist proovima. Fotoaparaat oleks justkui tema nõrku silmi asendanud ning digikaamera kasutusele võtmine võimaldas tal pildistatut suurel ekraanil suure resolutsiooniga näha.

Kokkuvõtvalt ütleb Tilanto Ismo, et nägemise kaotus on osaliselt olnud nagu kingitus, mis on andnud talle uue, loova ja võimalusterikka elu.

Näitust toetab Kultuuriväärtusteamet ja MTÜ Kakora. Näituse vahendas Eestisse MTÜ Kakora (kakora.sarasyl.com).

Näitus Muutumine – Muutos jääb avatuks kuni 31. jaanuarini 2010.

2. – 12. veebruaril 1909. aastal toimus Viljandis Maagümnaasiumis baltisaksa kunstniku Carl Alexander von Winkleri personaalnäitus. See kohaliku baltisaksa kogukonna poolt korraldatud näitus on kirjalike allikate põhjal (ajaleht “Felliner Anzeiger”, 11. veebruar 1909) esimene kunstinäitus Viljandis.

2009. aasta veebruaris on Viljandis taas võimalik Winkleri teoseid (EKM-i kogust) näha. Sümboolselt tähistatakse sündmusega ühtaegu nii 100 aasta möödumist esimesest kunstinäitusest kui järjepideva kunstielu algusest.

Carl Alexander von Winkler sündis 1860. aastal Tallinnas. Lõpetas 1879. aastal Tallinna Toomkooli ja 1884. aastal Tartu Ülikooli keeleteaduskonna. Samal ajal õppis ta Tartus Rudolf Julius von zur Mühleni juures joonistamist.

Kunstnikuna täiendas end maastiku- ja meremaalija Hermann Eschke juures Berliinis Saksamaal ning Lausanne´is Šveitsis võttis inglise kunstniku Charles Jones Way juures akvarellitunde. Winkler elas ja reisis perioodidel 1884-91, 1897 ja 1901-1907 mitmel pool Euroopas – Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Horvaatias ja Norras. Reisis sageli ka Peterburi, kus 1892. aastal andis joonistusõpetaja eksami.

Winkler oli hinnatud kunstnik, kellel toimus palju näitusi (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Riias, Jelgavas, Dresdenis, Münchenis, Berliinis, Peterburis) ning kelle töid omandati meeleldi. Tema loomingu põhiosa moodustavad peamiselt Eesti, Itaalia, Saksamaa maastiku- ja linnavaated, eriti hinnatud on tema akvarellilooming. Ta oli 1904. aastast Müncheni Akvarellistide Ühingu liige.

Winkler suri 1911 Dresdenis, ta maeti Mõigu kalmistule (viimane likvideeriti 1950. aastail).

Näitus jääb Kondase keskuses avatuks kuni 15. märtsini 2009. Näitusel on väljas Eesti Kunstimuuseumile kuuluvad õlimaalid ning reprod akvarellidest.

Elulugu

1964 sündinud Tallinnas
1990 lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (Eesti Kunstiakadeemia) tekstiilikunstniku diplomiga
1994–2004 töötanud Viljandi Kultuuriakadeemias õppejõuna
2005–… õpetab Viljandi Kunstikoolis joonistamist, kompositsiooni ja algkooli kunstiõpetust

Isikunäitused:
2002 “Ma ei tiäq uma imä pühäpäivi” Viljandi Muuseumis ja Värskas Seto Talumuuseumis 2004 “Too–tee; tuu–tii” Tartus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas
Osalenud grupinäitustel Rootsis, Eestis ja Hollandis
2008 preemia vaibakonkursil “Eesti Rahva Muuseum – 100”

2008. aasta detsembris ilmus luulekogu “Unenäos peegeldub hing”

Ameerika-Poola kunstniku Irena Baruch Wiley (1906-1972) portreede näitus. Irena Wiley oli Poola-Ameeerika skulptor ja portretist. Ta sai hariduse mitmes Euroopa koolis – Slade´i kunstikoolis Londonis, Kaunite Kunstide Instituudis Varssavis ja Viini Tarbekunstikoolis, kus tema puunikerdusõpetajaks oli mainekas skulptor Anton Hanak.

Eksponeeritud kolmkümmend portreed on valminud aastail 1930-60 ning need avastati juhuslikult mõni aasta tagasi Ameerikast oksjonil olnud majast. Wileyle poseerisid paljud, presidentidest rändhõimupealikeni. Portreed mõjuvad empaatiliselt, kujutatu on täna sama tõeline, kui oli loomisel.

Lisaks portreedele on Irena Wiley´l valminud Püha Theresa Lisieux nikerdatud altar, mis koosneb kaheteistkümnest tahvlist ja see asus aastaid Vatikanis. Altar leiti 1963. aastal Detroidi Seminarist Michiganis, kus seda jõuti eksponeerida vaid paar aastat kuni seminari sulgemiseni. 1960. aastate lõpus viidi altar lattu ning alles 2008. aastal leiti see uuesti üles. Altar on tähelepanuväärne seetõttu, et ühe reljeefil kujutatud ingli jaoks poseeris noor John F.Kennedy, kui ta 1939.aastal Wileysid Lätis külastas.

Irena Wiley abikaaasa John Cooper Wiley oli Ameerika Ühendriikide diplomaat, kelle teenistus 1930.-1960. aastatel viis abielupaari erinevatesse maailma paikadesse (Venemaa, Austria, Läti, Eesti, Iraan), mis inspireeris Irena Wiley loomingut. Irena Wiley portreed on tema visuaalne aruanne inimestest, kellega ta kohtus eri riikides. Portreed näitavad, kuivõrd kunstianne on täiendanud diplomaatilist tegevust.

Irena Wiley armus Eestisse 1938.-1940. aastatel, kui tema abikaasa teenis viimase ennesõjaaegse Ameerika Ühendriikide erakorralise esindaja ja täievolilise ministrina Eestis ja Lätis. Washingtoni saadetud telegrammides raporteeris John Wiley järsult muutuvatest oludest Balti riikides. Selleks ajaks, kui nõukogude väed 1940. aasta juunis Lätti ja Eestisse sisenesid, oli Wiley sattunud kõigi tähelepanu keskpunkti, sest temast oli saanud Eesti ja Läti ebaseadusliku annekteerimise USA ametlik tunnistaja.

Teise maailmasõja ajal, kui John Wiley töötas Euroopas juhtivatel ametikohtadel, aitasid nad Irenaga paljudel inimestel põgeneda sõjakoleduste eest. 1938.aasta USA Kongressi aruanne tunnustas John Wiley humanitaartegevuse eest.

Näituse on vahendanud Ameerika Ühendriikide Suursaatkond, korraldaja Gold Leaf Studios, kuraator Annabel Champion.

2.04.-17.05.2009

Aleksander Pavlovitch Lobanov sündis1924. aastal Venemaa väikelinnas Mologas. Kunagine Volga äärne provintsilinn upppus stalinistlike sõjalis-majanduslike programmide käigus rajatud Rõbinski tammi üleujutuste tõttu. Linnaelanikud pidid kodudest lahkuma ning Lobanovid kolisid 1938. aastal Jaroslavli.

A. P. Lobanov jäi noore mehena kurttummaks. Vaimse tasakaalutuse tõttu paigutati Lobanov 1947. aastal Afonino haigla hooldekodusse, kus ta 1960. aastate alguses hakkas pärast ägedat agressivsusperioodi joonistama. Tema kunstnikuannet märgati alles 1999. aastal. Rahvusvaheliselt tuntuks said eraku tööd peale mehe surma, 2003. aastal.

Lobanovist järele jäänud maine vara mahtus ühte kohvrisse ning sisaldas peamiselt joonistusi ja üledekoreeritud portreefotosid temast endast.

Lobanovi tungiajeline pildimaailm väljendab groteskselt ja äraspidiselt Venemaa vaimulaadi. Tema töödes ühinevad omavahel folkloorse lubokkipildi, propagandaplakati ja psühhootilise joonistuse pildisemantika. Lobanovi joonistuste tuumaks on kolm figuuri, tema ise, Lenin ja Stalin. Need müütilised kangelased (isa, poeg ja kaitsev vaim) on kujutatud alati koos relvade ja militaartehnikaga, poseerides kas siis nn klassikalises jahistseenis või kangelaslikkus lahinguolukorras. Lobanovi jaoks tähendavad relvad ühekorraga nii isiklikku võimu kui enesekaitset.

Aleksander P. Lobanovi joonistused on Eestisse saabunud tänu kunstnik Dominigue de Miscault´le, kelle initsiatiivil ja toel ilmus 2007 aastal mahukas album, mis Lobanovi tööde kõrval sisaldab teemakohaseid artkleid teoreetikutelt ja psühhiaatritelt.

Dominigue de Miscault oli Venemaaga seotud sotsiaalse kunstiprojekti “ИНЫЕ” (ek ´teised´) kaudu. Kunstnik on 1959. aastal loodud rahvusvahelise organisatsiooni SIPE liige, kus tegeletakse psühhopataloogilise väljenduse ja kunstiteraapiaga, nende uurimise ja elulise rakendamisega ning kuhu kuulub mitusada liiget üle maailma

Tema algatusel on Venemaal alates 1990. aastate lõpust korraldatud mitmeid teraapiat, psühhopataloogiat ja kunsti ühendavat töötuba.

Sigrid Saarep

Rohkem infot Alexander Lobanovist leiad siit

Kuraatorid on Sigrid Saarep ja Dominigue de Miscault
Näituse korraldamist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Kaasaegse Rahvakunsti Keskus
NÄITUS JÄÄB AVATUKS KUNI 23. augustini 2009

August Pulst (1889-1977) oli kunstnik ja elukunstnik, kelle tegevus vanavara kogumisel ja pärimusmuusika jäädvustamisel on eestlaste rahvusliku pärandi talletamisel hindamatu. Maalimist õppis ta 1911-1915 Riia kunstiakadeemias. Pulst viljeles peamiselt õlimaali ja akvarelli, viimase tehnika alal saavutas ta tähelepanuväärse taseme.

August Pulsti järgi on nime saanud Pärimusmuusika Aidas tegutsev vabahariduskool, tänavu tähistatakse August Pulsti 120. juubeliaastat. Täname näituse eest Tori muuseumi ja rahvamaja.

Kujukesi on Türi elanik Heino Veskimäe voolinud juba mitukümmend viimast aastat ja ikka talviti köögipliidi ees. Ta on väga hea käsitöömeister, kes kujutab seda, mis talle meeldib, fantaasia- ja sümbolte maailma pole sukeldunud. Pärast Eesti rahvuseepose lugemist valmisid olulisemad “Kalevipoja” stseenid ning pärast kultusfilmi “Viimse reliikvia” vaatamist valmis 38 ilmekat kuju. Veel meeldivad talle sportlased, peotantsijad ja baleriinid, kuid iseäranis vanade talutööde jäädvustamine. Esivanemate talutöid kujutavate tööde kohta märgib ta ise, et neid passiks kusagil muuseumis noortele näidata. Kahe maatõugu hobusega kündja figuuri oli kunagi isegi Ärma talule mõelnud kinkida.

Näitustel Heino Veskimäe esinenud pole, tegelikult pole ta ka ise kunstinäituseid külastanud.

Mari Vallikivi

Avamine laupäeval 24. oktoobril kell 13.00 koos töötoaga

14.-16. augustil käesoleval aastal toimus Järvamaal Laupa külas Kruusaaugu talus Neljas Rahvusvaheline Kartulitrüki Festival.

Festivali eesmärgiks on tutvustada ja propageerida kartulitrükki kui üht primitiivseimat ning loodussõbralikumat graafika/trükikunsti tehnikat, ühendada erinevast soost, vanusest, rahvusest ja erineva erialaga inimesi läbi lõõgastava manuaalse tegevuse ja pühitseda kartuli kui eestlaste põhitoiduse tähtsust. Ja nagu nelja festivali jooksul on selgunud, pakub kartulitrükk küllalt võimalusi nii algajatele kui ka neile, kes kunstnikutööga leiba teenivad.

Kartulitrükifestival ei pürgi eliitseks kunstisündmuseks vaid ühendab alternatiivset trükikunsti ja lõõgastavat looduses viibimist ning uute tutvuste sõlmimist enne sügis-talvise pingerikka tööperioodi algust.

Iga festival on osalejate nägu ja näitused selle dokumentatsioon. Kuna me ei vali oma osalejaid, ega nõua neilt mingit eelnevat kartulitrüki- või kunstialast kogemust, jõuavad kohale väga erinevate taustadega inimesed, mistõttu on ka tulem alati erinev.

Festivalil on peamine rõhk tööprotsessil. Mitme päeva jooksul ühises ruumis töötamine ja elamine tekitab erilise atmosfääri ning paljude osalejate jaoks on juba linnast välja saamine omaette eksootika. Meediakunstnikele ja muudele igapäevaselt arvuti taga istuvatele inimestele on meeldivaks vahelduseks oma rutiinsest töökeskkonnast välja murda ja leida põhjus ning võimalus millegi käsitsi tegemiseks.

Esimene festival toimus Järvamaal, Laupa külas, Kruusaaugu talus, koduses ümbruskonnas improviseeritud vahendite ning peaaegu nullkroonise eelarvega. Huvilisi oli palju ja festivalile saabus kümme end eelnevalt registreerinud trükihuvilist. Töötamiseks viisime lauad õue ja veetsime kaks suurepärast päeva kartuleid lõikudes, uuristades ja paberile vajutades. Pärast festivali toimus valminud töödest näitus Tallinnas alternatiiv-galeriis C.n.O.P.T, et ka laiem publik näeks kartulitrüki võimalusi. Esimese aasta positiivsed kogemused ning inimeste siiras huvi meie festivali vastu andsid meile jätkamiseks julgust ja jõudu ning järgmistele festivalidele võtsime juba kakskümmend osalejat ning festival on veninud osalejate soovil kolme päeva pikkuseks. Üritus kolis Laupa mõisa, esimese aasta festivalipaigast vaid paari sammu kaugusele. Looduskaunis kohas, Pärnu jõe kaldal asuv mõis ning selle park on värskes õhus töötamiseks ideaalsed.

Sel aastal võttis festivalist osa üheksateist inimest, kellest suurem osa oli eelnevalt kodulehel registreerunud. Laupa mõisa remondi tõttu kolis festival tagasi oma sünnikohta Kruusaaugu tallu. Festivalipäevad möödusid hoolimata suurest tuulest ja vihmast rõõmsalt ja produktiivselt. Sel aastal katsetasime kartulitrükki ka tekstiilil, pestava tulemuse saavutamiseks kasutasime siiditrüki värve ja sojapiima. Õhtuti vaatasime slaide ja tegime sauna, et sooja saada. Festivali tulemuseks on hulk rõõmsaid ja rahulikke inimesi ning virn kunsti, mille hulgast tehtud valikut näete siinsetel seintel.

Enne festivali toimusid ka mõned nn soojendusüritused/töötoad:

1.juuni “Linn täis kunsti”, kartulitrüki töötuba, Kunstitunnel, Küüni tn, Tartu

6.juuni Vodja kooli avatud uste päev, Vodja, Järvamaa

11.juuli Paldiski linnapäev, Kartulitrüki piknik, Muulamäed, Paldiski

Kartulitrüki festivalidel valminud tööde näitused on olnud üleval Tallinnas alternatiivgaleriis C.n.O.P.T, Polymeri Kultuuritehases, disainikaupluses NuNordic, Eesti Kunstiakadeemia galeriis, Pärnus Punases tornis, festivali sünnipaigas Laupa mõisas, Eesti Põllumajandusmuuseumis, Rocca al Mare koolis ja Narva Muuseumi Kunstigaleriis.

Näitused tulekul

9.jaanuar – 6.veebruar 2010 Punane torn, Pärnu

10.aprill – 15.mai 2010 Rakvere teater, Rakvere V Rahvusvaheline Kartulitrüki festival toimub 13.-15. augustil 2010. aastal Laupa mõisas, Järvamaal.

Rohkem infot festivalist www.printpotato.pri.ee

Festivali korraldajad

Katri Kuusk
Lilli Jefimova
Marju Kuusk

FESTIVALIL OSALESID:
Geir Tore Aamdal
Anu Ernits
Lilli Jefimova
Pirjo Kongo
Katri Kuusk
Marju Kuusk
Tarmo Ladva
Pääsu Ladva
Leonard Ladva
Mimi Ladva
Marianne Männi
Mehis Nurk
Geroli Peedu
Aili Sisask
Ivi Sutt
Kristel Talv
Egeth Viljat
Kalmer Viljat
Ruben Viljat

Näitus on avatud kuni 22. novembrini.

Minu teise näituse (esimene näitus toimus Kondase keskuses) maalid on valminud mitmesugust teedpidi. Maale on mul erinevatest teemadest. Teise näituse maalid on mitmekesised. Mitmed maalid on looduseset, meremaal, metsloomadest ja lindudest samuti on maalid koduhanedest ja partidest. Kaks maali olen teinud karudest sest need tulid minu arvates hästi välja. Üks maal on veel pojengid ja teine on väike kutsu. Loomade ja lindude pildid joonistasin kontuuridena lõuendile. Üldmulje tegin visuaalselt enamvähem sinna-poole peast tunde järgi. Loodusmaalid ja loomade taustad tegin peast kasutades tunnetuse maailma. Seekord ei ole mind mitte keegi juhendanud. Tegin kõik ise oma äranägemise järgi. Maalimise teostamiseks tegin töövahendid ise. Minu maalides on midagi erilist mida teistel ei ole. Päris kunstnikuna ma ennast mitte ei pea. Jään alatiseks algajaks, kuna olen isehakanud maalija. Maalimise õpetust ei ole ma samuti saanud. Minu arvates maalid jätavad oma kvaliteedilt palju soovida oma puudujääkidega ja fotomaalimise täpsusega võrreldes teiste kunstnikega. Loodan edaspidi vältida tehtud vigu ja parandada maalide kvaliteeti. Maalimine lihtsalt viib mure ja masenduse mõtted mujale.

Näitus jääb avatuks kuni 21. novembrini

Tema miniassamblaaže meenutavad maalid on väga teatraalsed ja põnevad, otsekui ulmad uinuvate kaunitaride kostüümidest, vanaemade albumitest ja pärlikarpidest. Wildrose armastab oma taiestes kasutada hõõguvaid värve ja eriti kulla-hõbeda toone, kuid seekordsel näitusel võib näha kriiskavalt värvilisi kollaaže. Tema maalid on detailirohked nagu lasteraamatute illustratsioonid, kus armsaid üksikasju kutsutakse üha uuesti ja uuesti üle vaatama. Kunstniku lemmiktehnikaks on papier maché, mis laki, liimi, traadi, sitsi-satsi, vanade müntide ja suletuttidega kaetult tekitavad õhinat ja järeletegemisehimu.
Tõnu Kukk

Näitus jääb Kondase kahes ruumis avatuks
kuni 9. detsembrini

Andres Koidu pakub osasaamist möödunud aegade olustikust, läbi vanade fotode ja puuvestmise tava. Väikeste, pärnapuust nikerdatud kujude kompositsioonid kujutavad esivanemate elu-olu, jutustades seeläbi üht unustatud peatükki eestlaste kultuuriloost. Näitust läbivaks teemaks on ühepuupaadi ehk haabja valmistamine ning selle traditsiooniline kasutamine suurvee aladel. Külalisena esineb näitusel, tänaseks juba manalateele läinud Voldemar Luht. Mees, kes elu jooksul valmistanud üle 500 puuhobuse, mida säilitatakse Olustvere mõisa kogudes. Luht on läbi hobumakettide kujutanud hobustega tehtud maa-ja linnatöid ning jutustanud ajaloosündmustest, kus hobused kaasa lõid. Kahte autorit ühendab ümbritseva maailma ja mineviku fokusseeritud nägemine ning selle kujutamine läbi puunikerdamise. Sarnast tunnetust võib leida erinevate rahvaste kunstis, kus kõrvuti suulise pärandiga on säilinud puust ja luust voolitud eluliste kujukeste sarjad, milledel oli algselt nii rituaalne, kui ka eneseväljendust pakkuv tähendus.
Näitus saab teoks Eesti Kultuurkapitali-, Eesti Vabaõhumuuseumi-, Soomaa Sõprade Seltsi- ja Olustvere mõisa toel.

7.11.2007 – 3.02.2008

Söreni tööd on väljas olnud Eestis Tallinnas Kullo Galeriis, Linnagaleriis, Kastellaani Majas, Tammsaare Majamuuseumis ja Järvamaa muuseumis, USA-s Washington Dc, Islandil, Lätis ning Soomes.
Tal on olnud 7 isiknäitust: Tallinnas, Otepääl ja Helsingis Eesti Saatkonnas (2002); Saksamaal (2004); Tallinnas (2005 ja 2007) ning Paides Järvamaa Muuseumis (2008).
Tema töid on erakogudes Eestis, Soomes, Venetsueelas, USAs ja Norras. Sören Heinpalu töid on oma riigivisiitidel kinkinud ka Eesti Vabariigi President.
2004. aastal osales Sören ülemaailmsel VSA Arts-i festivalil Washington DC.
Söreni loomingut on tutvustatud ka telesaadetes “Pealtnägija” (2002) ja “Terevisioon” (2008).

Näitus on avatud kuni 30. märtsini 2008.

Tartu Mänguasjamuuseum osales septembril 2007. aastal Narvas X Eesti muuseumide festivalil ning võitis oma näitusega “Karjakuninga mängud” teise koha.

Näituse idee ja kujundus: Mare Hunt

05.12.2007-10.02.2008

21.05.-22.08.2008

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 3

Autorid:

Johann Köler (1826-1899), Tõnis Grenzstein (1863-1916), Konrad Mägi (1878-1925), Gustav Mootse (1885-1957), Jaan Vanakamar (1886-1918), Peet Aren (1889-1970), Villem Ormisson (1892-1941), Ants Murakin (1892-1975), Peeter Akerberg-Põldmaa (1893-1966), Juhan Muks (1899-1983), Juhan Kangilaski (1904-1981), Lydia Nirk-Soosaar (1908-1995), Lepo Mikko (1911-1978)

Näitus on sissejuhatus mahukale teemakäsitlusele Viljandimaaga seotud kunstnikest ning järgmisel aastal aset leidvale kunstisündmusele, mil täitub sada aastat esimesest kunstinäitusest Viljandis (1909. aasta veebruaris toimus Landesgymnasiumi ruumides Karl von Winkleri isiknäitus).

Kõigil eksponeeritud autoreil on mingi seos Viljandimaaga, kui mõne puhul piirdub see vaid sünnifakti või veedetud lapsepõlveaastatega, siis enamasti tähistab siiski lühema või pikemaajalisemat siinamil elamist ja töötamist.

Nii näiteks täiendas Eesti maalikunsti rajaja ja rahvusliku liikumise radikaalse suuna juht Johann Köler alates 1859. aastast sageli oma signatuuri „J. Köler“ lisanimega „(Wiliandi)“; aastail 1913-1916 töötas Konrad Mägi episoodiliselt Viljandis, kus valmis hulganisti maastikke ja portreid; Juhan Muks, kes oleks lõplikult võinud provintsitolmu jalge alt pühkida, veetis Viljandis siiski suurema osa oma elust… ja seda loetelu võib jätkata.

Lisaks „kohast tingitud spetsiifikale“, leidub mitme eri põlvkonna kunstnike vahel hulganisti teisi seoseid, olgu siis tegemist ühiste tõekspidamistega kunstis või eeskujuks või innustajaks, õpilaseks või õpetajaks, sõbraks või tee- ja reisikaaslaseks olemisega.

Viljandimaa oli kohaks, kust mindi, kus peatuti või kuhu jäädi, kuid see polnud Viljandimaale ainuomane. Nende kunstnike haridustee kulges sageli väljaspool Eestit – õpiti Peterburi Kunstiakadeemias (Köler, Mootse), Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi koolis (Aren), Peterburi A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis (Mägi, Mootse), Riia Linna koolis (Vanakamar, Ormisson, Muks), Düsseldorfi Kunstiakadeemias (Grenzstein), Filippo Colarossi vabaakadeemias Pariisis (Mägi) ning täiendati ja elati kodust veelgi kaugemal – Pariisis (Mägi, Muks), Itaalias (Köler), Saksamaal (Mootse, Grenzstein, Ormisson), Ungaris (Murakin). Ainuüksi siinsete näidete varal võib tõdeda, et hoolimata Eesti väiksusest, oldi „suured“ ning maailmale avatud.

Loomingulises mõttes võimaldab põgus ekskurss näituse raames aimu saada erinevaist suundumusist meie maaliloos, alustades klassitsismist ja romatismist lähtuva akademismi ja Düsseldorfi koolkonnale omase pruunika koloriidiga realismiga, jõudes neoimpressionismi, avangardistliku saksa ekspressionismi, pallasliku hilisimpressionismini ning lõpetades 1960. aastatele iseloomuliku tugevakontuurilise geomeetrilise laadiga.

Ajaloolise tõe huvides peab ütlema, et antud näitus ei pretenteeri kaugeltki täielikule ülevaatele Viljandimaaga seotud kunstiklassikutest, nimekiri peaks täienema kasvõi Burchard Dörbeck (1799-1835), Leopold von Pezoldi (1832-1907), Konstantin Süvalo (1884-1964), Aleksander Möldroo (1902-1991), Eduard Timbermani (1905-1935), Ott Kangilaski (1911-1975) ja Erich Pehapi (1912-1981) esindatusega ning miks mitte ka Eduard Wiiraltiga (1898-1954), kes elas 1943. aasta suvel Uusna mõisas ja lõi olulised graafikateosed „Viljandi maastik“ ja „Virve“.

Käesoleva väljapaneku puhul on tegemist kolme osapoolega vahetusnäitusega: Tallinnas KUMU-s eksponeeritakse kuni septembri alguseni Viljandi muuseumile kuuluvaid Paul Kondase maale ning Kondase Keskus Viljandis tutvustab Eesti Kunstimuuseumi ja Viljandi muuseumile kuuluvat kunstiklassikat.

Näituse kujundas Kersti Rattus
Teate koostas Mari Vallikivi

Näitus on avatud kuni 8. juunini 2008

Näituse põhiosa moodustavad graafik MARE HUNDI arvukad O. Lutsu „Kevade” ainelised illustratsioonid (60 pilti), kuid väljas on veel ajaloolised fotod, esemed ja selgitavad joonistused, mis kõik aitavad paremini mõista Oskar Lutsu „Kevadet”.
Illustratsioonid on põhiliselt “Kevade” esimese osa tähtsamatest episoodidest nagu Arno kooliminek, suhete kujunemine Tootsi, Teele ja teistega, kadunud saapanööbid, lumesõda, parve põhjalaskmine jpt.
Esemed (nt. koolilaud, tritsud, pinal, krihvel, tammesseri rauad) ning dokumendid (19. saj-i lõpu koolitunnistus) pärinevad Viljandi muuseumi, Tartu mänguasjamuuseumi ja Heimtali muuseumi kogust.

Taisija Aleksandrovna Švetsova sündis 1937. aastal Steškovo külas Vologda oblastis Venemaal. 1945. aastal jäi ta orvuks, 1949-1951 oli Vologda oblastis Kirillovi lastekodu kasvandik.
1951. aastast elab Taisija Švetsova Pihkvas. Ta lõpetas Pihkva Pedagoogilise Instituudi, töötas erinevates maa ja linna koolides vene keele ja kirjanduse õpetajana. Kunstis on Švetsova iseõppija, maalimisega alustas ta pärast abikaasa surma 1996. aastal. Esmalt katsetas ta perekonnaliikmete, sugulaste ja sõprade portreteerimisega, seejärel hakkas maalima vene ajaloo ja kirjanduse teemadel, Piibliainelisi süžeid ning samuti reisimuljeid. Talle on omane ülimalt värviline lennukas stiil. Tema esimene isiknäitus Pihkvas, mis toimus selle aasta märtsis, oli pühendatud poetess Anna Ahmatovale (“Viies aastaaeg”). Arvukatel, ilukirjanduslike lisanditega piltidel kujutab ta Anna Ahmatovat, tema abikaasa Nikolai ja poeg Lev Gumiljovi. Taisija Švetsova on esinenud naivistide näitustel “Festnaiv 04″ ja “Festnaiv 07″ Moskvas. Tema teoseid on Moskva naivismimuuseumi ja Pihkva muuseumi kogus. Kondase Keskusesse jõudnud 45 maali kuuluvad enamasti kunstnikule.

Näitust toetab Viljandi Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital. Eriline tänu kuulub Pihkva muuseumi kunstiteadlasele Natalja Saltanile, Eesti Peterburi konsulaadi Pihkva kantseleile ja kunstiteadlasele Eva Laantee-Reintammile.

Kuni 7. septembrini pakub Kondase keskus suurepärast võimalust vaadata Martin Koppase värvilisi lavastuslikke puuskulptuure.

Ilma kõhkluseta võib Martin Koppase loomingut pidada suurimaks “avastuseks” kahe tuntuima ja tunnustatuima Eesti naivisti – Jaan Oadi (1899-1984) ja Paul Kondase (1900-1985) kõrval.

Mõned aastad enne Martin Koppase surma sai Pihkva muuseumi kunstiteadlane Natalja Saltan juhuslikult infot ühe Pihkva oblastis elava naivisti kohta. Selleks osutus Zapolje küla vanim elanik, eestlane Martin Koppas. Nendevahelisest tutvusest jäi maha väärtuslik kirjavahetus, mis annab aimu ühe võõrsil elanud erakordse eestlase mõttemaailmast ja tema jäägitust armastusest Eestimaa vastu ning tänu Natalja Saltani naivistliku kunstile keskendumisele, omandas Pihkva muuseum paari aasta jooksul 31 Martin Koppase puuskulptuuri.

Martin Koppas sündis 1908. aastal Peterburi kubermangus Valerjanova külas, pärast sealse eestikeelse külakooli ja Leningradi tehnikakutsekooli töölisfakulteedi eesti osakonna lõpetamist, õppis erinevates kõrgemates Leningradi tehnikainstituutides. Olid keerulised 1930. aastad ja algas II maailmasõda ning ühtki ülikooli ei õnnestunud tal lõpetada. Poolikuks jäänud haridustee oli põhjuseks, mispärast ta enese üle naeris: “alates 18 eluaastast on mind huvitanud kõikvõimalikud teooriad ja „paljad” teadmised, hariduselt olen igavene üliõpilane, suhtumiselt igapäevasesse ellu nagu “valge vares”.

Hiljem töötas Koppas Pihkva oblastis maakaevaja, teemeistri ja teelõikude peainserenina.
Tema elu teine pool möödus Zapolje külas koos ustava kaaslase Klaudia Nikolajevnaga. Zapolje külla jäi Martin Koppas kuni surmani. Külaelanikud pidasid teda heas mõttes veidrikuks, kes rääkis kerge aktsendiga, filosofeeris palju, ehitas kodumaja kontseptuaalselt teistest erinevalt, rajas külla tiigi ja dendraariumi ning moodustas Klaudia Nikolajevnaga harvanähtava romantilise paari.

Seal hakkas ta 1960. aastate lõpus puukujukesi vestma. Ajendiks oli mitte niivõrd täita oma jõudeaeg, kuivõrd teravnenud igatsus Eesti järgi, millega tal polnud enam pikka aega mingit sidet. Enamik loodud “lavastustest” on inspireeritud Eesti kirjandusklassikast – O. Lutsu “Kevadest” ja “Suvest”, A. H. Tammsaare “Tõde ja õigusest” ja “Põrgupõhja uuest Vanapaganast” või kujutavad Eesti ja Vene kirjanduse suurkujusid – Lydia Koidulat, Juhan Liivi, Aleksander Pu kinit jt. või rahvamuistendeid.

Teate koostas Mari Vallikivi

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.
Näitust on aidanud korraldada Eesti Vabariigi Peterburi Peakonsulaadi Pihkva kantselei, Viljandi Linnavalitsus ja Eesti Kultuuriministeerium, eriline tänu kuulub Eva Laantee Reintammile.

Kunsti juurde jõudis Andres Kappet 7-aastaselt ja tunneb sellest ajast peale tohutut tungi end kunsti kaudu väljendada. Tavaliselt valmivadki Andrese tööd hetkeinspiratsiooni ajel, esialgu teeb ta visandi, mis hiljem lõpliku viimistluse saab. Oma esimesed tööd tegi ta värvipliiatsitega, kuid õige pea vahetas need guaši, akvarelli ja õlivärvi vastu. Viimasel ajal maalibki ta peamiselt õlivärvidega. Andres elab ja töötab Viljandis.

10.09.-10.10.2008

Paul Firnhaber sündis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides, kuid suurem osa tema elust on möödunud reisides. Ta on kultuuriajaloolane, kirjanik ja fotograaf. Temalt on ilmunud 13 raamatut ning artikleid ajakirjades ja antoloogiates.

Esimest korda tuli ta Eestisse 2001. aastal, järgmisel aastal juba selleks, et rohkem teada saada ühe väikese maa kohta, mis oli hõivanud tema mõtted ja meele. Selguse saamiseks otsustas ta osta korrastamist vajava vana maja Mulgimaal Uue-Karistes. Nüüd elab ta poole ajast Ameerika Ühendriikides ja poole ajast Eestis.

Viljandi uksi pildistas Paul Firnhaber mitmel suvel. Alguses tundusid need lihtsalt huvitavad, seejärel muutusid kuidagiviisi oluliseks. Viljandi uksed on kaunid. Uksed „näitavad“ omadusi, mis peituvad nende sees ja taga, eraldades välist sisemisest. Viljandi (Eesti) uksed sümboliseerivad ka inimeste vastupidavust, mil nad suutsid lukustatud uste taga poole sajandi jooksul alal hoida oma vaimu.

Olles küll ülespildistanud üle 200 ukse, valis ta näitusele neist vaid väikese osa. Ustega tegeledes ilmnes tema jaoks seninähtamatuid kihte. Uksed hakkasid kõnelema asjadest, mis on talle olulised, jõudes nii lähemale salapärastele põhjustele, miks Eesti teda lummas ja sidus.

Kohapeal saab uudistada kolme tuntud eesti filmi kujunemislugu ja huvitavaid seiku filmide tegemisest. Lisaks väljapanekule saab vaadata filmide tegemisest dokumentaalfilme: “Viimne reliikvia”, “Mida külvad…” filmist “Ideaalmaastik” ja “Nipernaadit otsimas” filmist “Nipernaadi”.

Piletiinfo: Tasuta

Urmas Bereczki näitust inspireerisid Paul Kondase maalidesse kätketud elurõõm, energia ja päikesepaiste. Näitusel esitatud väikesed savifiguurid ei ole küll Kondase maalidelt võetud, aga nad oleksid võinud ka seal olla. Miks siis Kondas on kunstniku südamel? Seda tuleb vist tööde autorilt endalt küsida. Näitused jäävad avatuks kuni detsembri lõpuni.

KARIN KALMAN

URMAS BERECZKI

Klaasist on võimalik teha ka koledat asja; enamikul juhtudest on ilu siiski klaasi paratamatuks kaasnähtuseks. Seda paratamatust tunnetades oleme täna vabad hea maitse köidikuist ja vaatame tagasi lapsepõlve – sinna, kust meie klaasivaimustus kunagi alguse sai. Vanaema kristallvaasist, tädi smaragdsõrmusest, purikast katuseräästas, lumehelbest luubi all, pudelikillust bussipeatuses…

Meist enamus on sündinud ja kasvanud ajal, mis ilu üleküllusega ei hiilanud; me vaatame ehmunult kaunite kaupade karusselli, mis üle me peade aina hoogsamalt käib.

Näitus “Beautiful” küsib: milline koht üldse on ilul kaasaegses maailmas? On see luksus, anakronism või inimõigus? Millised on hetkel kehtivad, ilusa ja inetu piiri määravad konventsioonid? Küsib seda siira huviga, mitte vaid narritamise pärast.

* * *

Kirkas päikeseloojangus sööb kari paabulinde kuldset rohtu. Igas udupiisas peitub tilluke vikerkaar. Kahtlemata vuliseb kuskil ojake. Musikaalselt. Lumi kaugetel mäetippudel hakkab selgest õnnejoovastusest sulama. Tütarlaps haarab noormehel käest ning nad kepslevad koos roosipõõsaste suunas. Ja põõsail pole ühtegi okast.

Näitus “Beautiful” oli esmakordselt väljas augustis 2006 Tallinnas, Kunstihoone galeriis. Viljandisse on toodud valik töid samalt näituselt.

Osalevad: Sofi Arsas, Kati Kerstna, Virve Kiil, Kai Kiudsoo-Värv, Ivo Lill, Kairi Orgusaar, Maie-Ann Raun, Toomas Riisalu, Mare Saare, Maret Sarapu, Kalli Sein, Katrin Tukmann, Kristiina Uslar, Kersti Vaks.

26.11.2006 – 18.02.2007

Säilinud nimekirja järgi pildistas Hilja Riet aastail 1947-60 neljakümmet kolme kunstnikku, tehes kokku üle 200 võtte. Suurem osa fotodest on võetud laifilmi (6×6 cm) käsikaameraga. Tegemist ei olnud tellimustööga, see oli teema, millega Hilja Riet tegeles hobi korras. Fotod on lavastatud, teadlikult pole varjatud ateljeedele omast loomingulist korralagedust, ka on fotograaf paigutanud kunstnikud neid kõige paremini iseloomustavatesse poosidesse näiteks paletti sõrmitsema, voodil lebades skitseerima või sigarett hambus molberti ees mõtisklema. Harva vaatab pildistatav otse objektiivi suunas, peamiselt on püütud teda tabada kõrvalt, tuues välja midagi ainult temale iseloomulikku. Enamikes kunstnike portreedes on olemas seesama tunnetus, mida võib tajuda ka Hilja Rieti postkaartides – suurepäraselt ära kasutatud kõik toonivarjundid, osava fokuseerimisega pandud paika rõhuasetused ning mänguliselt ära kasutatud nii ees- kesk- kui tagaplaanid. Miski pole üleliigne, kõik on paigas ja mõjub sundimatult.

Lühike elulugu
Hilja Riet sündis 1905. aastal kuulsa Viljandi fotograaf Jaan Rieti pere vanema tütrena. Ta õppis 1920-ndate aastate keskel kunstikoolis “Pallas”, kus ta sai muuhulgas hea ettevalmistuse kompositsiooni ülesehitamise ja pildi organiseerimise alal.

Kui 1928. aastal telliti Saksamaalt Rietite ateljeesse fotoaparaat „Leica“, hakkas Hilja sellega pildistama. Fotoajaloo uurija Peeter Toominga sõnul on Hilja Rieti just selle kaameraga tehtud kunstfotod esimesed Eestis. Kaamera oli väike ning võimaldas pildistada ilma statiivita, mis andis fotograafile suurema liikumisvabaduse. Otsingud oma teadmisi ja oskusi rakendada viisid terve seeria natüürmortide, lillepiltide, kompositsioonide ja pühadekaartide valmimiseni, mille ühiseks tunnuseks oli kvaliteet – peenelt ära kasutades eri materjalide faktuuri ja struktuuri käitumise valguses ning mitmekordsete peegelduste ja optiliste efektide abil lõi ta lausa tajutava ruumiga pilte. Aastatel 1931-1940 pildistas Hilja Riet suure ateljeekaameraga 176 süžeed; neist kopeeriti kümneid tuhandeid fotopostkaarte, mis lisasid Rieti fotoärile populaarsust. Kaartide tarvis telliti Saksamaalt spetsiaalset kreemika tooniga paberit. Taolisi postkaarte, kuhu oli pressitud või trükitud „Foto Hilja Riet“, leidus 1930. aastatel küllap igas Eesti kodus ja neid hoitakse alles praegugi. Oma sõnul hakkas ta postkaarte tegema vaid hobi korras õhtuti, peale tööpäeva lõppu ning nende ootamatu menu oli üllatuseks talle endalegi. Kuna Jaan Rieti fotoateljee 1940. aastal natsionaliseeriti ja 1948. aastal suleti sootuks, ei õnnestunud Hilja Rietil kutselise fotograafina jätkata. Ja nagu eelpool öeldud, pildistas Hilja Riet ajavahemikus hobi korras 1947-1960 tuntud Eesti kunstnikke.

Esimene Hilja Rieti personaalnäitus leidis aset Peeter Toominga abil alles siis, kui ta hakkas 90 saama. Sellest 1993. aasta kevadel Tallinna fotokeldris Lee aset leidnud näitusest kirjutades nimetas Tooming Hilja pühade- ja õnnesoovikaarte impressionistlikeks natüürmortideks. Teine suurem väljapanek toimuski Tallinnas kunstisalongis „Allee“, mil Hilja Riet oli 100. aastane. Hilja Riet suri 2006. aasta suvel Viljandis.

09.12.2006 – 11.02.2007

1

Näitusel esinejad on mitteprofessionaalid, nn. väljasolijad ehk autsaiderid, kelle looming on sügavalt sisemusest tulev, autentne ja vahetu. Enamik autsaiderkunstnikest töötavad mõne päevakeskuse või ühenduse juures, kus neid juhendavad eriala spetsialistid. Päevakeskuste poolt korraldatud tegevuse üheks eesmärgiks on kindlasti sotsiaalne rehabilitatsioon ja kunstiteraapia ning teoste avalik eksponeerimine võimaldab tegijatel tunnetada, et neil on inimestena ühiskonnas mingi väärtus. Väljenduslikkuse poolest balanseerivad autsaiderid ülima ekspressiivsuse, lapsemeelsuse, fantastika ja ürgse alateadvuse piirimail.

20. sajandi keskpaigas hakkas Prantsuse kunstnik Jean Dubuffet` sügavalt huvituma amatööride, hullude, laste ja teiste enam-vähem alateadlikult loovate kunstnike teostest. 1945. aastal rajas ta taolist kunsti koondava kogu ning hakkas nähtust tähistama terminiga art brut (pr. toores, töötlemata, karmikoeline kunst). Enamikel, nn. kunstimaailma uustulnukatel esines vaimseid probleeme ja tundeelu häireid ning paljud olid veetnud suure osa oma elust kinnistes institutsioonides. 1972. aastal ilmus Inglise kirjaniku Roger Cardinali raamat „Outsider Art“ (autsaider-kunst), mis oli esimene art brut´i alane uurimus.

Huvi teistsuguse eneseväljenduse vastu ulatub juba varasemasse aega, 1920. aastate alguses avaldas psühhiaater Walter Morgenthaler raamatu “Ein Geisteskranker als Künstler” Adolf Wölflist, keda peetakse üheks tuntumaks autsaiderkunstnikuks. 1921. aastal ilmus kunstiajaloolase ja psühhiaatri Hans Prinzhorn sulest raamat “Bildnerei der Geisteskranken”, milles ta, võttes aluseks patsiendi loomingu, diagnoosis ja analüüsis tema vaimuhaigust. 20. sajandi alguse psühhiaatria ei pööranud taolistele käsitlustele mingit tähelepanu, seevastu mõjutasid need kaasaegset kunsti, enam sürrealismi ja ekspressionismi.

Tänapäeval on suhtumine oluliselt muutunud, seda nii psühhiaatrite, kui ka kunstipubliku seas. Viimasel ajal on asutatud mitmeid autsaider-kunsti muuseume, mitmed galeriid on spetsialiseerunud autsaider-kunstile, ellu on kutsutud suur hulk sotsiaalkunsti projekte, mis soosivad ja toetavad väljasolijaid. Seega on autsaider-kunstist saanud ka arvestatav kategooria kunstiturul (New Yorgis toimub nt. igal aastal (alates 1992) autsaider-kunsti näitus; alates 2000. aastast antakse välja Euroopa auhinda (EUWARD) vaimsete häiretega kunstnikule).

02.05.- 27.05.2007
Mari Vallikivi

„Naivistit Iittalassa“ toimub Aira ja Kalevi Heinäneni eestvedamisel Iittalas juba 19. korda ning raugemise märke pole täheldada. Pigem vastupidi – igal aastal külastab sealset, vanas koolimajas korraldatavat suvenäitust järjest enam inimesi ja augusti alguseks on umbes 75% eksponeeritud piltidest müüdud.

2007. aastal osales Iittala näitusel 33 kunstnikku, väljas oli ligi 500 teost, enamjaolt maalid, kuid on ka graafikat, skulptuuri ning assamblaaže. Igal aastal lükatakse suur osa pakutavaid töid tagasi. Näitusele valitud kunstnikud on enamasti poolprofessionaalid, kelle looming asetseb meie arusaamade järgi naivismist kaugel, meenutades ennekõike raamatuillustratsioone.

„Iittala kunstnike“ produktsioonis on kõike – leebet huumorit, lapselikkust, unenäolisust ja situatsioonikoomiakat. Kui vanema põlvkonna kunstnikud näevad „naivismi“ maaelus – kartulipõllu ja punaste majade motiivides, siis nooremad leiavad ainese linnamiljööst või laiast maailmast.

15.06. – 28.09.2007

Mari Vallikivi

Kondase Keskusel on võimalus sel suvel tutvustada tükikest omanäolist Läti naivismi, mis on uurija Aivars Leitise sõnul esimesi taoliseid näituseid Eestis. Välja on pandud nelikümmend Karlis Lusise veidrat puuskulptuuri ja paarkümmend tema abikaasa Marija mahedates toonides pildikest. Fotosuurendused tutvustavad Lusiste kirevat omaloodud maailma Braslava Vilzeni külas.

Karlis Lusis sündis 1937. aastal Ainažis, lõpetas Mernieki algkooli. Leiba on ta teeninud mehhanisaatorina. Alates 1985. aastast elavad nad abikaasa Marijaga Limbaži maakonnas Braslavas Vilzeni külas. Pensionile jäädes pühendus ta kodu kujundamisele ja puutööle.

Karlise taskunoaga voolitud 20-30 cm kõrgused figuurid erinevad üksteisest oma kuju, suuruse ja värvi poolest. Vormist ja õigetest proportsioonidest ei tea Karlis suurt midagi ning kuigi pea kõikidel figuuridel on ühesugused ilmed, on nad mütsi kuju ja riietuse järgi suurepäraselt eristavad. Oma esimesi, 1996. ja 1997. aastatel valminud töid on ta hiljem püüdnud “õigemaks parandada”. Figuuriseeriasse kuuluvad mitmete ametite esindajad (ametnikud, kardinalid, kindralid, näitlejad, pillimehed jne.) nii ajaloost kui kaasajast, on konkreetseid persoone kui müstilisi tegelasi. Kopeerinud ta kunagi kedagi pole, õigupoolest on ta elus näinud vaid skulptor Mikelis Pankoksi töid, mis talle kahjuks üsna arusaamatuks jäid.

Ühe kuju tegemine võtab tal keskmiselt poolteist päeva aega, kuid näiteks ekspresidendi Vaira Vike-Freiberga portreed voolis Karlis tunduvalt kauem. Esimeste figuuride puhul kasutas ta paksu, mitteläbipaistvat värvi, mõni aeg tagasi viltpliiatseid, kuid viimasel ajal on ta seisukohal, et figuure on vaja katta korralike Euroopa värvidega.
Suvel Karlis puutööd ei tee, sest kogu aja ja energia võtavad põllutööd ning „Moskvitši” putitamine.

Karlis on väga õnnelik, et inimestele tema maailm meeldib, teda kiidetakse ja vahest näitavad isegi televiisoris! Hiljuti ehitas ta oma skulptuuride jaoks väikese maja, mille nagu ta kõik teisedki hooned ja objektid oma aias kollastes, rohelistes, punastes ja oranžides toonides üle värvis.

Karlis ütleb, et kui ta teeb puutööd, tundub maailm südamlikum ja ilusam ning hing saab rahu.

Marija Anastasija Luse sündis 1942. aastal. Marija maalib ja luuletab. Teenimatult on tema looming mehe tegemiste varju jäänud. Esimesed Karlise puukujud värvis üle Marija, kuid mees ei jäänud rahule ja hakkas seda tööd ise tegema. Oma pilte teeb Marija põllutöödest vabal ajal. Pisikesed mahedates toonides maastikuvaated on tehtud kättesaadavatele materjalidele – mingitele karpide kaantele, papile või vineeritükile. Värve laenab ta mehe käest, lõpuks lakib ta pildid üle samamoodi kui Karlis oma figuuridki.

30.05.-30.09.2007
Mari Vallikivi

Praegu on Peipsi läänekaldal 8 küla ja 2 linna, kus elab kokku umbes 5000 vene vanausulist, kes on säilitanud oma kultuuri ja kombed tänase päevani.

Arvo Iho kolme aasta jooksul pildistatud näitus on austusavaldus Peipsiäärse vanausuliste kultuurile. Kondase Keskuses on väljas ligi 60 fotot.

Arvo Iho
3.10. – 4.11.2007

Olin peale Päästeametit 4 aastat tööbüroos töötuna kirjas. Iga nelja nädala järgi kutsuti mind välja, et mõnes firmas tööd pakkuda. Firmad nõudsid minult LINUXi serveri täielikku tundmist ja teenindamist. Ühe võrgu taga oli paarsada arvutit, kuid ma ei osanud sel ajal programmeerida. Seega jäi tööleminek katki.

Hiljem tuli uus pakkumine ühes suveniiride valmistamise firmas. Mulle anti proovitöö, kus tuli maalida pisikese suveniiri karbi peale kleebitav Tallinna vaatega pilt (Pika tänava poolt Lühikese Jala suunas). Tegin pildi eeskuju järgi akrüülvärvidega valmis, kuid sellega ei jäädud rahule. Mind visati kui saamatu lihtsalt välja.

Pärast seda otsustasin ise hakata pilte maalima (juba õlivärvidega, sest nendega on lihtsam). Kinkisin oma esimese, mererannavaate ühele tuttavale, kellele see väga meeldis. Seejärel tegin neid mereranna maale palju ja kinkisin ära, kuid mitte ühelgi inimesel ei tulnud pähe kunstnikule kasvõi sümboolset tasu tehtud vaeva eest maksta. Tänu saab taevas kätte.

Peale nende maalisin pildi järgi oma väga armsa koera Rexu portree, mille panin kuldraami. 2006. aasta 11. aprillist kuni 27. maini tegin Sally stuudios Anniki Kari juhendamisel veel ühe koera pildi. Peale selle olen mälu järgi maalinud loodus- ja meremaale. Metskitsed ja luiged tegin kahjuks fotode järgi.

CV
Sünniaeg: 1948 Tallinn
Perekonnaseis: vallaline
Hariduskäik: 1975 – 79 Tallinna Polütehniline Instituut arvuti eriala
1967 – 70 Tallinna Polütehnikum
Teenistuskäik: 2005 – 07 FIE kunstialane tegevus, kunstimeenete müük
1994 – 2001 Päästeamet (arvutite ja võrgu hooldamine ja personali nõustamine)
1991 – 92 AS Kamitra trükkplaatide projekteerimine
1979 – 91 ENSV TA Küberneetika Instituudi Arvutustehnika Erikonstrueerimisbüroo (insener-konstruktor)

13.04.2006 – 21.04.2006

Heino Lillepuu on elus pidanud erinevaid ameteid, töötanud kolhoosis „Külvaja“ ja Karl Marxi-nimelises kolhoosis traktoristi, kombaineri ja autojuhina, hiljem Koondise „EPT“ Haapsalu rajooniosakonnas traktoristi, lukssepa ja autojuhina. 1980. aastatel töötas ta Saaremaal ja hiljem Pärnumaal Suigu kolhoosis santehnikuna, 1990. aastate II poolest kuni pensionile minekuni 1999 pidas Pärnu Kommunaali haljastusosakonnas puusepa ja haljastustöölise ametit.

Nagu naivistide puhul tavapärane, hakkas Heino Lillepuu kunstiga tegelema alles pensionile jäädes. Teda on huvitanud päevapoliitika ning 2000. aastast alates on ta püüdnud kronoloogiliselt Eesti lähiajaloo sündmusi oma värvipiltidesse jäädvustada. Tööde sari „Miks läks nii?“ algab pildiga „Balti kett“ ja lõpeb üleujutuse kujutamisega Pärnus, kuid sinna mahub palju humoorikaid ja Eesti poliitilist olukorda kriitiliselt hindavaid teoseid nagu „Halastamatu võitlus riigipiruka pärast“, „Erastamise hämarad tehingud linnades“, „Peaminister 2-l toolil korraga. Algab mustade Mersude vool Toompeale“, „On saabumas aeg, kus ka meie poliitikutel oleks midagi õppida! Aumehelikku käitumist ja oma rahva austamist“. Nagu kunstnik ise ütleb, on Eesti poliitiline elu talle ammendamatuks inspiratsiooniallikaks ja juba on valmis ka uus sari. Lisaks on Heino Lillepuu hobideks veel puidu treimine ja käsitöö, samuti talvine kalapüük tirguga.

11.01.2006 – 05.02.2006

Ühelt poolt tööde range piiritletus, viimseni väljatöötatud rohuliblede, riideõmbluste, tedretähnide või käharate juukselokkidega, ja teisalt tütarlapselikult õrn stiil muudab Viive Noore Eesti illustratsioonimaastikul eksimatult äratuntavaks.
Ühtlasi on see tema kahekümnes kunstniku isiknäitus.

08.02.2006 – 04.03.2006
Mari Vallikivi

Eellugu
Oli 1981. aasta, teismelises eas Jüri läks Viljandi järvele kalale. Paul, kirglik kalamees, istus juba varakult ees. Teadupärast oli Paul õngitsemisega tegelenud terve oma kireva ja pika elu. Jüri oli selles vallas võhik, kuid õppis kiiresti.

„Mmh…see on kindlasti märguanne,“ mõtles Paul ja läks koju. „Mmh…see on vist märguanne,“ mõtles Jüri ja lahkus Viljandist.

Järellugu
Pärast kohtumist, mis oli niisama irreaalne kui Pauli pilt suveööl õngitsevast näärivanast:…Jüri ei läinud enam kunagi kalale, lihtsalt ei viitsinud. Temast sai kunstnik….\”Aitab küll,\” mõtles Paul ja ei läinud enam kunagi kalale. Veel samal aastal pani ta ka kunstitegemisele punkti – maalis oma viimase pildi.

08.03.2006 – 13.04.2006
Mari Vallikivi

Varasematel aastatel toimusid maakonna käsitöö ja kodundus õpetajate aineühenduse samalaadsed näitused koostöös Viljandi Muuseumiga – aastal 2005 oli teemaks PADI, 2004 – PEAKATTED ja 2003 – MÄRSID, PAUNAD, TASKUD, KOTID.

Seekordsel näitusel on liitunud meiega maakonna koolide poiste tööõpetuse aineühendus oma ekspositsiooniga KELLAD. Näituse korraldajaks on maakonna käsitöö ja kodundus õpetajate aineühendus.

03.05. – 26.05.2006

Leida-Marie Randjärv sündis 1925. aastal Rapla valla Nurme külas. Ta õppis Valtu 6-klassilises koolis. Kolhoosiajal töötas ta normipäevade arvestajana, hiljem, kui poeg ja tütar olid suuremad, töötas Leida-Marie Randjärv aastaringselt põllutöödel. Brigaad koosnes enamasti naistest ning eriti talvised tööd – puude saagimine ja lõhkumine, sõnnikuvedu ja külmunud kartulikuhjade lahtiraiumine olid väga rasked.

Tervise tõttu hakkas ta teist tööd otsima ning kuni pensionile jäämiseni, 1981. aastani töötas Valtu veinivabrikus. Pilte hakkaski Leida-Marie Randjärv tegema alates 1981. aastast ja algul üsna salaja. 1987/88 osales ta suurel Eesti naivistide näitusel.

80. juubeli puhul korraldas kunstnikust tütar Saima Randjärv Raplas tema esimese isiknäituse. Leida-Marie Randjärv on maalinud vesivärvidega, eriti südamelähedane teema on loodus. Inimesi on ka proovinud teha, kuid need ei tule hästi välja. Motiivid leiab Leida-Marie Randjärve oma kodutalu lähimast või kaugemast ümbrusest.

23.05.2006 – 04.06.2006

18.11.2003 – 11.04.2004
Mari Vallikivi

Näitusel on väljas viimase kolme aasta jooksul valminud maalid. Kujutatud on killukesi imemaailmadest ja mandalaid, mis on tekkinud minu kujutlustemaailma, käe, värvi ja siidi kokkupuutest. Loss on nagu armastus, mis on loodud sinu jaoks. Arvan, et kõige rohkem sisaldavad “Lossi” pildid armastust.

Siidile joonistamine ja maalimine on minu jaoks nagu lossis viibimine. Kuna graafika, mida õppisin, muutus pikapeale tervistkahjustavaks, siis kandus graafikale omane kujutusviis üle siidile. Kutsun kõiki oma siidisesse lossi seiklema.

Mari-Liis Laanemaa
07.06. – 23.07.2006

Igasugune lavastus, loomine, rekonstruktsioon sisaldab vältimatult valikuid ja võõrandumist; irreaalsust ning ebatõde. Seetõttu on maalides teadlikult säilitatud mõned stilistilised fopaad, nagu seeria teises pildis näha olev kuninga kuub ja kübar, mis kuidagi ei saanud olla kuninga garderoobis prantsuse moest tugevasti mõjutatud 17. sajandi ingliseõukonnas. Pigem kuuluvad mainitud rõivaesemed Skandinaavia-vene baroki kultuuriruumi. A. van Dycki loomingust laenasin portreed, mis olid hädavajalikud tegelaste identifitseerimiseks; putod armuõnne allegooriana Rubensilt, lahingustseeni tausta Civil War National Society’lt, kes taaslavastab Inglismaal võimalikult ajastutruult Charles I ja parlamendi vahel peetud lahinguid.

Kompositsioon on reaalse maailma valikuline taasloomine kunstniku poolt, nii on ka igasugune informatsiooni edastamine meid ümbritseva informatsioonivälja valikuline taasloomine info-edastaja poolt. Sarnaselt juhin vaataja tähelepanu ühele mind paelunud loole, tehes seda subjektiivsete rõhuasetustega kaasaegse maalikunsti vormis.

Peeter Ora
07.06.-09.07.2006

Anna Wildrose on olnud/ on:
Lähedal, eksinud, sügaval, kaugel,
Punane, roheline, kirju sadam,
Roos, Negevi kõrbes,
Kolme lapse ema,
Naine: teine, viies, abikaasa, ex
Hinnatud laudapesija oma kodukülas Kerkonkoskis
Maitsenud Tokaij veini,
Korjanud tammetõrusid Hollandis,
Päästnud maailma (oma), et seda uuesti kaotada,
Õpetanud, väsinud, õppinud, väsinud,
Tõusnud kolmandal kuul üles oma toast, et pidada väikest poodi Uudenmaa tänaval Helsingis,
Maganud kübarariiulil, ärganud, valgustunud (hetkeks)
Süüdanud küünlaid,
Kallistanud Ammat.

Pildid
Sünnivad nagu seened, põhiliselt pärast vihma
Tehnika: kollaaž
Kunst: mõiste
Materjalid: tavaliselt midagi, mis on kasutatud, ära visatud, maha jäetud, sobimatu, väärtusetu, käsitsi tehtud, kallis, liigutav, ärritav, katki, kortsus, roostes, heegeldatud, närtsinud, läikiv, ilus, läinud
Lisaks: värve, värve, värve, liimi, lakki, kliistrit, traati, paberit, õnnelikke hommikuid, pikki päevi, pimedaid öid, kaerahelbe putru, kohvi, tuunikala, pohli
07.06. – 05.11. 2006

Osalenud mitmetel näitustel: 1999. aastal „Noored tarbekunstnikud“ (Bakuu), 2001. aastal „Tarbekunsti näitus“ (Bakuu), 2004. aastal „Idamaised ornamendid“ (Bakuu), 2005. aastal „Rahvusvaheline tekstiilikunst“ (Bakuu). Alates 2003. aastast Aserbaidþaani Kunstnike Liidu liige.

Vaibakudumine on üheks iidseimaks ja laialtlevinumaks rahvakunsti liigiks Aserbaidþaanis. Tehnoloogia järgi jagatakse vaibad kahte gruppi: siledapindmised põimevaibad ja pikanarmalised vaibad. Esimesed (nt. kilim, sumak) pärinevad varasemast ajajärgust ja paistavad silma iseloomuliku mustri ja erksa koloriidiga. Siledapindmiste vaipade värvipaletis sisalduvad kõik vikerkaarevärvid ja neid iseloomustab rikkalik ornamendivalik.

Aserbaidþaanis eristatakse 7 vaiba koolkonda, mille nimed on peamiselt tuletatud valmistamise koha järgi (nt. Bakuu, Karabahh).

Rovshan Guliev
21.09. – 14.10.2006

Olga Rumbach kirjutab Rumbachide suguvõsa ja kunstnikuks olemise kohta:
Rumbachide pere on olnud eestlastest Krimmi ümberasujate hulgas üks tuntumaid ja ka jõukamaid. Olen selles peres ju minia ja seepärast võin uhkusega nii öelda.

19. sajandi lõpu üles võetud fotol vaatavad meile vastu Hans ja Maria Rumbach ja nende kaheksa last, kuus nendest pojad. Kõige hilisemal fotol on Hansu poeg Mihkel Rumbach naise ja nelja pojaga, kõik tugevad ja esinduslikud. Hansul sündis poeg Mihkel (ja veel poegi ja tütreid), Mihklil sündis Bernhard ja veel kolm poega ning tütar, Bernhard abiellus Leonida Andersoniga ja neil sündisid Valter, Renata, Oskar, Rosilda ja Anatoli.

Kõik pere viis last sündisid Novoestonia küla vanemas osas oma isamajas. Pesamuna, kogu pere lemmik Anatoli, on minu abikaasa. Ääretult hea ja omakasupüüdmatu inimene, ta on valmis aitama nii omasid kui ka täiesti võõraid, mis sest, et on hilja, mis sest, et ta on väsinud.

Ma sündisin 1958. aastal Siberis ja pole Rumbachide perega seotud veresidemete kaudu. Nii mulle kui Anatolile oli meie abielu teine, seega olid lapsed kummalgi meie kohtumise ajaks juba sündinud. Aga võin uhkusega lisada, et meie ühist perekonnanime – Rumbach – nägid pereliikmed trükitud kujul varem, seoses sellega, et töötasin mõnda aega pärast abiellumist ajalehekorrespondendina. Pärast ajalehe juurest lahkumist hakkasin tegema soolataignast kujusid ja pilte.

Küllap on igale inimesele ellu kaasa antud oma anded ja võimed, me ainult ei oska neid igapäevarutus ja -saginas avastada ning arendada. Kui ma ajalehetöölt religioossetel ja ka üldinimlikel põhjustel ära tulin, avastasin end olevat iseendaga väljaspool suurt tormamist ja ruttu, ligi aasta vaevlesin näilises tühjuses, otsides elus uut sihti ja leidsin selle Jumala abiga. Õppisin end väljendama kujukesi voolides. Mu oskused ei ole väga suured, olen ju iseõppija, aga olen suutnud oma töödega tekitada huvi ka teistes. Isegi Anatoli õde Renata, kes töötas pikka aega sõjaväes radistina ja sooritas suurel hulgal langevarjuhüppeid, segab huviga tainast. Renata istub tundide kaupa ning voolib kujusid ja ehk aitab see tegevus tal unustada oma taevast ja kiirelt möödunud noorust. Anatoli valmistab mu kujukeste jaoks raamid, eksperimenteerib meeleldi raamide suuruse ja kujuga. Nii on meil koos palju kergem ja lihtsam taluda seda, mida nimetatakse eluks.

18.10.2006 – 05.11.2006

Harjumuspärase ülimalt värvikireva ürituse must-valge esitus osutab suuremat tähelepanu osalejate karakteritele ning on võimaldanud mõjuvamat üldiselt üksikule fokuseerimist. Värvide mahakeeramine annab ka suvise linnaäratajana toimiva suursündmusele uue vaatenurga ja tekitab meeleolu, mis sobib suurepäraselt sügisesse aega.

Ligi saja fotoga väljapanek on fotograafi juubelinäitus.

08.11.2006 – 26.11.2006

Söejoonistuste seeria kujutab endast päevikulaadis ülestähendusi kohtumistest asjade ja inimestega, kaugel-ära olemisest, igikestvast looduse ja inimese vahelisest suhtest, idamaade filosoofia ja põhjamaise mõtlemise puutepunktidest. Käe kui tugeva kujundi kordus ja avatus asjadest kõnelemisel annab ekspressiivse lõpptulemuse.

02.02.2005 – 28.02.2005
Mari Vallikivi

16.03.2005 – 24.03.2005

1

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 5

Tartu kunstnikule omaselt pärineb motiivistik kohalikust keskkonnast – Tartu äärelinnast. On äärelinna (tööstus)maastiku vaateid: garaaþiboksid, raudteedepoo, bensiinijaam, kuulutustetulp, vaikne kõrvaltänav. Motiivid on tardunud või tukkuvas olekus.

Kui hästi vaadata leiab ühiseid kokkupuutepunkte kunagise pallaslase Nikolai Kummitsa loominguga, kes rõhutamaks tollast nukrat Tartu agulimiljööd, harrastas samuti peaaegu monokroomset maali. Muidugi on praegune aeg äärelinna piire nihutanud ning miljööd muutnud, kuid tajutav dekadents ja nukrus säilunud.

02.03.2005 – 15.03.2005
Mari Vallikivi

25.03.2005 – 10.04.2005

◄ Tagasi

Järgmine ►

Pilt 1 / 5

Resa endast
Olen sündinud Kuressaares aastal 1959. Vanemad on minul võrokesed. Isa töötas kalalaeval kaptenina ja ema oli fotograaf. Erialaks on minul lavastaja-klubitöötaja. Antud eriala omandasin Viljandi Kultuurikoolis. Praegu elan ja töötan Türil. Oman nukuateljeed enda kodus. Üks kord nädalas juhendan kooliteatrit „Sillus“. Näitustega olen esinenud alates aastast 1994. Nukke on olnud väljas Tallinnas, Tartus, Viljandis, Kuressaares, Valgas, Paides ja Türil. Olen esinenud oma nukkudega koos teiste nukukunstnikega Riias. Näitustel olen koos esinenud Sveta Aleksejevaga, teiste Eesti nukukunstnikega ja oma abikaasa Sorgega. Paljud nukud on jõudnud erakogudesse üle maailma.

13.04.2005 – 20.05.2005

Mõistagi on mustlaspäritolu kunstnikke, kes vastavad professionaalse kunsti mõõdupuudele ja on kaasa läinud ungari kunsti üldiste suundumustega. Samas on mustlaste seas hulgaliselt naivistlikke maalijaid, kes on jäänud truuks omaenda traditsioonilisele, rahvakunstipärasele väljenduslaadile.

Temaatika poolest võib mustlasnaivistid jagada kahte rühma: ühed on eneseväljendusviisi leidnud unenägude ja nägemuste maalimises. Inimhinge sügavuses peituvaid heitlikke tundeid kajastavad nad spontaanselt maalitud fantastilistes inim- ja loomafiguurides, ekspressiivses liikumises ja irreaalsetes maastikes. Just selliste piltide kaudu sai 1980. aastatel laiemalt tuntuks János Balázs – mustlasest juhutööline, kes alustas 63 aastaselt oma unenägude maalimisega. Käesoleval näitusel esindavad seda suunda Jolán Oláh ja Mara Oláh.

Teine osa kunstnikke (nt Teréz Orsós, Gyöngyi Kalányos Ráczné) jäädvustavad aga eelkõige oma argiseid töid-tegemisi ja elu tähtsündmusi. Ühelt poolt on see sotsiograafiliselt huvitav ja väärtuslik materjal mustlaste elulaadist, teisalt pakuvad need vahetud, värvirõõmsad ja muinasjutulaadse vormikeelega pildid ka kunstilist elamust.

Näituse on koostanud mustlasfondi RomArt kogude põhjal János Rékasi ja Eestisse on selle vahendanud Ungari Instituut. Eksponeeritud on ligi 40 maali.

06.07.2005 – 04.09.2005

Esindatud olid: Anu Kalm, Regina Lukk, Viive Noor, Tiina Reinsalu, Jüri ja Piret Mildeberg, Ülle Meister, Naima Neidre, Mare Hunt, Juss Piho, Silvi Väljal, Tiina Tammetalu, Maara Vint, Ede Peebo, Kadri Ilves, Maiu Mooses, Sveta Aleksejeva, Maarja Vannas, Kristina Reineller, Tiia Mets, Milvi Torim, Kelli Kagovere ja Inge Kalistru.

Näituse on koostanud Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Eesti Rahvusraamatukogu.

Näitusel saab näha Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen suvel ilmunud Anderseni-eris trükitud eesti kunstnike illustratsioone ühele tuntumale Anderseni muinasjutule „Vankumatu Tinasõdur“. Muinasjuttu illustreerisid oma vabal motiivivalikul ning üksteisest sõltumatult mitme põlvkonna eesti parimad illustraatorid eesotsas eesti kunsti Grand Old Mani Evald Okka ja Grand Old Lady Valli Lember-Bogatkinaga. Teised osalejad on Jüri Arrak, Ülle Meister, Regina Lukk-Toompere, Kaido Ole, Laurentsius, Marko Mäetamm ja Piret Raud. Areeni erinumbri koostas ja näituse kureeris kunstikriitik Harry Liivrand.

26.10.2005 – 13.11.2005

Arhailisus annab igavikulise ja teisalt muinasjutulisuse Maalide „Metsatüdruk“, „Lindudega“, „Mets elab“, „Uni“, „Vestlus“, „Suvel“, „Väike maailm“, „Kohtumine“ jt. keskmes on inimene, kes elab tasakaalustatud ja looduslähedases maailmas. Maailmas, kus jagub hoolivat tähelepanu nii iseenda kui ka üksteise ja kõige ümbritseva vastu, kus piisab õhku ja ruumi nii unistuste kui nostalgia jaoks.

09.11.2005 – 08.01.2006

Pärast seda kui Helmi Visnapuu loomadest oma majapidamises loobus (pidas loomi peaaegu kaheksakümnenda eluaastani), hakkas ta käsitööga tegelema. Mõne aja pärast alustas ta maalimisega. Alguses võttis ta pintsleid ja värve harva kätte, kuid aja edenedes valmistas kunsti tegemine üha enam rõõmu ning viimaste aastate looming on juba üsna arvukas. Viimased 50 aastat on Helmi Visnapuu elanud metsas suhteliselt üksildases paigas Põlvamaal. Sellest ilmselt ka eelistus kujutada piltidel oma kodu ümbritsevat loodust.
Tema looming on äärmiselt siiras ja lapsemeelne. Väljapanekus saab rafineeritud loodusvaadete kõrval näha ka nn. tellimustöid, mõne sugulase või naabri poolt tellitud kaartidelt joonistatud päkapikke või koduloomi. Kondase Keskuse näitus on tema elu esimene.

22.03.2004 – 21.04.2004

Viljandis alustas esmalt tulekahjus kannatada saanud maagümnaasiumi taastamisega, tegi Paala linnaosa detailplaneeringu (1946) ning Põltsamaa generaalplaani (1947-48). Tema plaani järgi rekonstrueeriti Põltsamaa kirik, projekteeris suurel hulgal eramaju Viljandisse ja ka teistesse väikelinnadesse. Arhitektuuriliselt väärib tähelepanu tema enda eramu Viljandi Rannapuiestee tänaval.

23.04.2004 – 25.05.2004